Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maanteeamet: miks on talvised teed mõnikord libedad?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Lumetõrje maanteel. | FOTO: Elmo Riig
Tarmo Mõttus | FOTO: maanteeamet

Miks on teed libedad? Miks pannakse soola liiga vähe? Miks ei ole teed pärast tuisku kohe puhtad? Miks ei ole tee peal kogu aeg näha hooldemasinaid? Maanteeameti peadirektori asetäitja hoolde alal Tarmo Mõttus selgitab talvise teehoolduse eripära.

Kõik need küsimused on kindlasti õigustatud, sest liiklejad soovivad ohutult ühest punktist teise jõuda. Seda enam, kui meieni jõuavad teated libedal teel juhtunud liiklusõnnetustest. Siinkohal püüan rohkem lahti rääkida, miks on olukord teedel selline nagu on.

Teehoolduse ajad

Eesti kuulub ilmastikutingimuste poolest Põhjamaade hulka ja tahame seda või mitte, talv on meil üks neljast aastaajast. Külmade ja valdavalt miinuskraadidega ilmade korral on nõutava tee seisukorra tagamine lihtsam. Kui ilmad on muutlikud, nagu viimastel talvedel tihti juhtub, on ka teede  hooldamine keerukam, kuna ilm ja ilma mõju teedele on raskemini prognoositav. Laias laastus võib öelda, et mida rohkem on pluss- ja miinustemperatuuride vaheldumisi, seda keerulisem ja kulukam on teehoolduse tegemine.

Vaatamata meie geograafilisele asukohale ning tavapäraselt lumistele talvedele on liiklejatel tekkinud teehooldele kõrged ootused. Tihtipeale leitakse, et talvine tee peab olema samasugune nagu suvel sõites. Kuid vaatamata meie pingutustele, sellist olukorda tagada siiski ei saa.

Hooldustasemete poolest on Eesti riigiteed jaotatud kolme seisunditasemesse vastavalt konkreetse tee liiklussagedusele. Kõige kõrgemasse seisunditasemesse kuuluvad põhiteed ja need riigiteed, kus liiklussagedus on kõrge (aasta keskmisena üle 3000 auto ööpäevas). Kui ilm on stabiilne, ei tuiska, ei ole tugevat lumesadu või muud, peab teepind või vähemalt sõidujäljed olema lume- ja jäävabad.

Lumetõrjet tehakse viie tunni jooksul pärast lumesaju või tuisu lõppu. Lumesaju või -tuisu kestel tagatakse, et lume paksus teel ei ületaks kriitilist. Olukordades, kus pidevalt sajab või tuiskab ning hooldemasinat ei ole näha, võib liiklejatel jääda mulje, et hoolet ei tehta, ent tegelikult on hooldemasinad juba töös ning tagavad tõrje ettenähtud aja jooksul.

Keskmise ja madala seisunditasemega teedel on reageerimise ajad lume- ja libedustõrjele pikemad, millega peab iga autojuht ka arvestama. Näiteks keskmise seisunditasemega teel tehakse lumetõrjet 12 tunni jooksul pärast lumesaju või tuisu lõppu ja madala seisunditasemega teel 24 tunni jooksul. Samas lumesaju või -tuisu ajal ei tohi teel olev lumekiht ületada lubatut.

Reageerimisajad libedustõrje tegemiseks pärast libeduse teket on kuni neli tundi kõrgematel seisunditasemetel, kuni kaheksa tundi keskmistel tasemetel ja kuni 12 tundi madalatel tasemetel olevatel teedel. Ka libeduse kriteeriumid, ehk haardeteguri näitaja, on erinevatel tasemetel erinev, ehk lihtsamas keeles öeldes madalama tasemega teed võivad olla libedamad.

Tänavu ühtlustati üle Eesti talvised teeseisundi tasemed tugi- ja kõrvalteedel. Selleks koostati analüüs, milles võrreldi hoolde piirkondades kehtivaid seisunditasemeid ning liiklussageduse printsiibist lähtuvad vajadusi. Selle tõttu muutus talvine tase kõrgemaks teedel, kus liiklus oli viimastel aastatel suurenenud ning madalamaks, kus liiklus vähenenud. Eesmärk oli suunata raha otstarbekamalt, ehk rohkem ressursse sinna, kus liigub rohkem autosid.

Miks me ei soola?

Regulaarset libedustõrjet tehakse kõrgetel ja keskmistel tasemetel olevatel suurematel riigiteedel, mis moodustavad 41 protsenti kogu riigiteede võrgust. Teistel teedel piirdutakse enamasti lumetõrje tegemisega, libedustõrjet tehakse kas karestamise või erandlikes oludes ka soola või soolaliiva puistamisega.

Kui sajab lund või tuiskab, siis esimene küsimus on alati – miks teehooldajad soola ei puista.

Teehooldajad on ööpäev läbi valmis ja kui teeilmaprognoosi, teeilmajaamade näitude või teemeistri kogemuste põhjal eeldatakse, et teed lähevad libedaks, siis tehakse suurematel teedel libedustõrjet juba ennetavalt. Kuid alati ei pruugi ennustus paika pidada või ei jõuta kogu teepiirkonna suuremaid teid enne libeduse saabumist üle käia. Seetõttu tuleb talveperioodil võimaliku libedusega alati arvestada. Seda nii suurematel kui väiksematel teedel.

Oleme viimastel aastatel teinud samme teeilmaprognoosi laiemaks kasutuselevõtuks, kuid ikkagi ei saa ühegi prognoosi täpsus olla absoluutne. Eriti teehooldajaid huvitavas osas nagu nullilähedased teetemperatuurid ja niiskusolukorra prognoosid.

Iga langev lumekübe ei pruugi ka libedust tekitada. Külma ilma ja tuulega ei jää lumi enamasti teele kinni, vaid lendab üle tee, kui tee tasapind on kõrge ja puuduvad takistused, mis lund koguksid. Siin oleks teele puistatud sool ise takistuseks ja hakkaks lund koguma.

Teistsugune on olukord sulailmaga, siis tuleb liiklusohutuse huvides soola puistata, et vältida autorataste poolt lume kinni sõitmist.

Me kõik vastutame ohutuse eest

Väga oluline roll talvise liiklusohutuse tagamisel on kindlasti teehooldajatel, ent mitte ainult. Iga liikleja, kes istub autorooli, vastutab samuti ohutuse eest. Kõigepealt tuleb vaadata üle enda sõiduk – kas kõik (rehvid, kojamehed jne) vastavad nõuetele ning tagavad ohutu sõidu.

Kui ilmastikuolud on väga ekstreemsed, tasub alati mõelda, kas sõitu ei saa edasi lükata. Kui see ei ole võimalik, tuleb teekond hoolikalt läbi mõelda ning valida sobilik sõidukiirus ja arvestada pikema sõiduajaga.

Saju ajal ning libeduse tekkel tuleb sõita raskendatud talvistes tingimustes, mis nõuab sõidukijuhtidelt suuremat tähelepanu ja teiste liiklejatega arvestamist. Talviselt libedat teed tuleb võtta normaalse nähtusena ning selleks, et ohutult sihtpunkti jõuda, tuleb valida teeoludele vastav sõidukiirus ning ohutu sõidustiil.

Tagasi üles