Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Margit Timakov: olgem tasakaalukad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Margit Timakov | FOTO: Erakogu

Oleme rõõmsad ja võtame tunnustuse vastu, kirjutab Eesti Õpetajate Liidu esimees Margit Timakov, kuid kutsub vaatama suurt pilti meie hariduses toimuvast.

Rahvusvahelisel areenil on kõrge koht PISA tulemustes Eesti koolile kindlasti tunnustus. Märk sellest, et midagi – ja tegelikult päris mitut asja – tehakse meil hästi. See on kinnitus, et meie õpetajad teevad head tööd ning õpilased mitte ainuüksi ei tea õigeid vastuseid, vaid nad oskavad ka lahendada uut tüüpi ülesandeid, mis eeldavad veidi enam analüüsi- ja järeldusoskust, loogilist ning kriitilist mõtlemist, ainetundmist ja seostamist. Seega ei saa enam öelda, et meie õpilaste edu põhineb lihtsalt tuimalt pähetuubitud faktide ette vuristamisel.

Selliseid ülesandeid ei pidavat PISA testis enam olema. Tulemused näitavad, et võrreldes teiste riikide noortega on meie lastel selles vanuses suured võimalused, suur potentsiaal. Oleme tublid! Hea, et vähemalt rahvusvaheliselt on see tõenduspõhiselt esitatud; nii mõnegi jaoks on nõnda lihtsam oma töös head nägema hakata.

*Oleme mõistlikud ja analüüsime olukorda*

Hoolimata sellest, kui head on tulemused, peame kriitiliselt küsima: mida annavad PISA tulemused Eesti riigile, meie igale koolile, igale õpetajale? Tulemusi kiites või kritiseerides, hariduspoliitikat õigustades või koolikultuuri olemasolus ja olemuses kaheldes, uhkelt ennast upitades või küsivalt kõheldes peame küsima vähemalt kaks küsimust: 1) kas PISA testi kõrged tulemused on meie eesmärk või üks nendest?; 2) mida need tulemused meile annavad?

Meie koolides ei toimu PISA testiks ettevalmistust ega stressamist, sest õpilased, kes testi teevad, valitakse juhuvalimiga ja seetõttu võime eeldada, et pilt kuvab tegelikku keskmist. Samas on oluline meeles pidada, et test on test, juhuvalim sisaldab juhuslikkust, aastad pole vennad jne.

Rahvusvaheline võrdlus on üks asi, analüüs Eesti-siseselt ning koolis endas on see, mis aitab tulemusi enda jaoks tähenduslikumaks tõlkida. Teades, millise koha saame Euroopas ja maailmas, peame endalt ka küsima, kus on meie siht – millega me oma tulemusi võrdleme, mille oleme endale eesmärgiks võtnud? Kuidas kasutame edasi minnes saadud tulemusi ja andmeid riigis, koolis, klassiruumis?

*Oleme arukad ja arvestame reaalsusega*

Isegi väikesest Eestist rääkides räägime siiski sadadest erinevatest koolidest ja tuhandetest koolikogemustest. Seega peame meeles pidama erinevaid tasandeid: kas anname hinnangu üldiselt meie koolidele, teatud piirkonnale, konkreetsele koolile, ühele õpetajale või ühele tunnile. PISA annab rahvusvahelise hinnangu koolisüsteemide võrdluses. Üldine hinnang on suurepärane ja selle eest on teeninud pai kõik osapooled, kuid see on osa tervikust. PISA ei anna hinnangut koolisüsteemile endale. See ülekanne reaalsusesse tuleb meil endal teha.

Meil on kõrged eesmärgid ja see on ehk ka üks põhjustest, miks paljud heade tulemuste keskel rahul ei ole. See rahulolematus on teatud mõttes see, mis meid Eestis edasi viib – me tahame veel paremini! Me ei ole rahul ühe ega teise ega kolmanda asjaga meie koolisüsteemis, me teame täpselt, mis ühes või teises koolis või tunnis puudu on. Oluliseks kontrollküsimuseks on: kas oskame sama kiirelt üles lugeda ka tugevused? Sõnastades tugevused, oleme edasi liikudes kindlamad.

Koolihariduse väärtustamine meie ühiskonnas, kohustuslike ainete palett, õpetajate ainetundmine ja nõudlikkus, kooli ja kodu koostöö, arenguvestlused on vaid mõned meie põhikooli edu võtmed.

*Oleme nutikad ja vaatame tervikpilti*

Samas aga kurdame koostööoskuste, initsiatiivikuse, ajakohastumise ja positiivsuse puudumist. Kogu töö ei ole veel tehtud; kohati puudub isegi ehk teadmine, kuidas paremini soovitud tulemusteni jõuda.

Rääkides PISAst, räägime 15-aastastest põhikooli õpilastest, ja saame öelda, et võrreldes oma eakaaslastega maailmas on nad päris nutikad. Meie kool ei lõpe aga 9. klassiga ning jääb küsimusi. Kui tulemusi mõõdetaks gümnaasiumis, kas tulemused oleksid siis sama head? Kas õpimotivatsioon gümnaasiumis tõuseb või langeb? Kas teoreetilised teadmised ja praktilised oskused neid teadmisi kasutada on tasakaalus? Kas meil selle kohta on andmeid?

Hea meel on sel nädalal näha meediat täis arutlusi ja ülistusi Eesti kooli aadressil. Kas võime jätkata sama entusiastlikult meie koolivõrgu, meie koolikeskkonna, koolikultuuri kujundamise ja õpetajate pealekasvu teemadel?

Selleks et meie endi eesmärke saavutada ning muutuva maailma vajadustega kaasas käia, vajame pidevat analüüsi ja arusaamist nendest asjadest, mis on hästi, ja nendest, mis vajavad muutmist. Jätkugu meil viisakust, mõistmist, arukust ja nutikust, et head ideed välja noppida, et parimad ellu viia, ning kohaneda uuenevate ootuste ja maailmas toimuvate muutustega.

Tagasi üles