Meestele oleks vajalik õppida nii emotsionaalset kirjaoskust kui jõu ning haiget saamise tegelikku tähendust, leiab endine profivõitleja, psühholoog, treener ja tütreid kasvatav Jorgen Matsi.
Psühholoog: mehed peaksid õppima abi küsima ja kaotama (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida kahjulikku on levinud arusaamas mehelikkusest – a la mees teeb meeste töid, on iga hinnaga tugev, abi ei küsi, näeb alati hea välja, on rikas ja võimukas ning edukas?
Jorgen Matsi: Kõige üldisemalt on kahjulik see, justkui inimese sooga käiks kaasas mingi fikseeritud hulk omadusi, mis peavad olema või ei tohi olla. Sooidentiteet on enamike inimeste jaoks püsiv ning stabiilne. Kui sellega seondub hulganisti norme, mis tegelikult sooga kuidagi seotud ei ole, siis see ongi kahjulik. Tegelikult ei küsi ju seina pandav riiul, pesemata supipott või vahetamist vajav mähe kuidagi töötegija sugu.
Üks suur probleem mehelikkuse juures on üldine nõue tugevusele ja ise hakkama saamisele. See piirab emotsionaalset sõnavara ja enesereflektsiooni võimet juba varajasest noorusest peale. Samuti röövib olulised ressursid probleemilahenduses - mehed lihtsalt ei pea sobivaks kasutada lähedaste abi või pöörduda näiteks vaimse tervise spetsialistide poole.
See suhtumine vajabki muutmist: aktiivne abi otsimine, küsimine, oma probleemidest arutlemine ei tähenda mitte nõrkust ja vingumist vaid hoopis tugevust ja tarkust, püüdu parema mina suunas.
Kuidas on muutunud sinu arusaam ja suhtumine mehelikkusest enda kasvades ning arenedes?
Kasvasin mustvalgete raamide kütkes. Poisid ei nuta, mees peab teadma, mida tahab, mees peab olema enesekindel ja nii edasi. Tagantjärele mõeldes ei näe ühestki sellisest «seadusest», et see mind mõnes situatsioonis tõesti aidanud või oleks kuidagi lihtsamaks asju teinud. Pigem ikka piiras ja pani asju oma peas jube keeruliseks mõtlema, samas kui natuke teiste inimestega ausalt arutlemist oleks asjad palju lihtsamalt lahendanud.
Praeguseks olen õppinud mõtlema sellistest raamidest väljas või paindlikumalt. Mõistnud, et tähtsam sellest, kas mingi mu tegu või mõte on mehelik või mitte, on lihtsalt see, kas ma pean seda õigeks, kas see võimaldab mul elada sellist elu nagu ma tahan.
Mis on sinu jaoks mehelikkus täna?
Päris ausalt - ma ei mõtle enam üldse nendes terminites. Ma tõesti ei usu, et on olemas häid või halbu vaimseid omadusi, mida peaks siduma ühe soo külge. Kohanemisvõime, tarkus, hoolivus, julgus, tugevus, empaatiavõime jne - näiteks need on ju sobivas mahus head kõikidele inimestele.
Kuivõrd tasakaalus, ka autentne, on Eesti mees? Pean silmas lisaks, et lisaks välja paistvale nagu raha, karjäär, amet, füüsiline vorm tegeletakse ka fassaadi taga olevaga ja muu inimeseks olemisega kaasas käivaga, näiteks vaimse tervise, emotsioonidega jne.
Arvata võib, et «Eesti mehel» keskmiselt on vaja ühest küljest rohkem õppida vastutama oma elu ja tegude eest (väga stereotüüpselt mehelik, eks ole), aga teisest küljest õppida ka vastutust ja raskust jagama, olema paindlikum ning otsima toetust, kaaslasi ja ressursse probleemide ilmnemisel nende probleemide lahendamiseks.
Eks «Eesti mees» on üldine kategooria, mis tegelikult päris täpselt ju ühegi Eesti mehe kohta ei kehti. Samamoodi on pisut üleüldistavad mõisted «tasakaalus» või «autentne», kui me kasutame neid millegi nii mitmekihilise ja dünaamilise kohta nagu inimene on. Sellist kaaluvihti või puhtusemeetrit ei ole ju olemas, millega neid mõõta.
Ootus, et «mees peab olema tasakaalus, autentne» on küll ilmselt parem kui ootus, et «mees peab olema tugev ja ise hakkama saama», ent olemuslikult on see samasugune üldistus ja abstraktsioon, mis sellisena võib tekitada stressi ootustele mitte vastamisest. Teisipidi jätab selline üldmõistetes mõtlemine raskes olukorras hätta, sest ei anna ju ühtegi konkreetset juhist, mida siis tegema peaks.
Mis aitavad meest autentsemaks muuta?
Autentsemaks? Tähenduses ehtsamaks, tõelisemaks? Nagu eelnevalt öeldud - üldise õõnsa stereotüüpsuse vähenemine. Tunnistamine, et olgugi, et mingi hulga inimeste (inimesed, naised, mehed, eestlased jne) keskmiste vahel võib olla erinevusi, siis need erinevused ühe konkreetse indiviidi kohta siiski automaatselt midagi ei ütle.
Siiski - kui nüüd rääkida hoopis teise külje pealt, siis mehed ja vägivald on mõisted, mis hetkel kipub olema ühiskonnas väga mitmel tasandil läbi põimunud. Vägivalda teostavad nii päriselt kui ka kinolinal, arvutiekraanil ja raamatukaante vahel peamiselt mehed. Selleks, et kujuneks elutervet ühiskonda toetav suhe vägivallaga, ei ole minu arvates vaja mitte ilmtingimata vägivalda tsenseerida.
Vaja on ühest küljest õpetada emotsionaalset kirjaoskust, abi palumist ja kasutamist ning vastustunnet ja -võimet. Teisest küljest on vaja õppida, mida näiteks füüsiline jõud, vastasseis ja haiget saamine päriselt tähendavad.
Eluterve viis selleks on näiteks võitlussport – olukord, kus võtad endale füüsilisi väljakutseid vastavalt võimetele ja ohutus keskkonnas. Oma vaatepunktist ei saagi ma ilmselt teistmoodi öelda, aga ma tõesti usun, et (peaaegu) iga inimene, peaks elu jooksul proovima tegeleda võitlusspordiga.
Mis aitab ühiskonnal arusaama mehelikkusest muuta?
Õnneks tundub, et ajas liigub kultuur sinnapoole, et mõeldakse vähem jäikades piirides, nii et lootust on. Kaasa aitab sellele kindlasti teadusliku mõtteviisi levik, mis üsna universaalselt on leidnud, et inimpsüühikat puudutavas toob kastidesse surumine kaasa pigem häda kui head. Üldine kaastundlikkuse ja suuremeelsuse arendamine ja propageerimine ühiskonnas.
Kui seda veidi konkreetsemaks teha, siis igaüks ja sõltumata soost, võiks natuke rohkem teha järgnevat:
1. kui kellegi teise käitumine (või nägu) ei meeldi, siis natuke järele mõelda, et miks see inimene selline on ning kuidas sellisesse punkti jõudnud, nagu ta praegu on. Seejärel mõelda, mida MINA saan teha, et seda olukorda kõigi jaoks kergemaks / sobivamaks / paremaks muuta.
2. kui iseenda käitumine (või nägu) ei meeldi ENDALE, siis natuke järele mõelda, et miks MINA selline olen, kuidas sellisesse punkti jõudnud, kuid AKTSEPTEERIDA, et praeguseks hetkeks asi on täpselt nii nagu ta on. Seejärel mõelda, mida MINA saan teha ja KELLELT nõu ja abi küsida (ALATI keegi on valmis kuulama), et seda olukorda kõigi jaoks kergemaks / sobivamaks / paremaks muuta.