/nginx/o/2015/12/10/4785313t1hbb40.jpg)
«Homoseksuaalsed suhted ei ole tervislikud, see on fakt, vaadake meditsiinilisi andmeid selle kohta,» olid ligikaudu need sõnad, mis jäid kõlama eilses «Vabariigi kodanike» saates napilt enne eetriaja lõppemist. See õhku visatud väide jäi mind seekord erakordselt häirima, kirjutab arstitudeng Priit Tohver.
Oleks see viis minutit varem kõlanud, oleks ma selle vastu sealsamas saates juba sõna võtta saanud. Häiriv ei olnud see aga mitte ainult sel põhjusel. Teaduspõhine arusaam LGBT-kogukonda vaevavatest tervisemuredest on hädavajalik ja on seda kooseluseadusest sõltumata.
Ma ütlen kooseluseadusest sõltumata, sest geide tervisenäitajad ei oma mingit kaalu geikooselude tunnustamise küsimuses. Ainukene vähegi õigustatud põhjendus tervisenäitajate sissetoomiseks oleks see, kui selline geikooselude «propaganda» võiks viia homoseksuaalsuse märgatavale tõusule Eesti ühiskonnas. Praeguseks pole aga alust väita sedagi, et samast soost vanematega üles kasvamine võiks kuidagi tähenduslikult mõjutada inimese seksuaalsuse arengut, rääkimata siis sellest, et mõni seadus seda suudaks.
Homoseksuaalsuse käsitlemine haigusena on osa meditsiini ajaloost. 1952. aastal lisati see Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni vaimsete häirete diagnostilisse juhisesse (DSM) isiksusehäirena, kust ta tõendusmaterjali puudumise tõttu 1973. aastal jälle eemaldati. Aastal 1990 jõudis Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ookeanitagustele kolleegidele järele, tänu millele rõhutab tänane rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon (RHK), et homoseksuaalsus ise ei ole häire. Alles on jäänud veel rida ähmaseid «seksuaalse arengu ja sättumusega seotud» diagnoose nagu «seksuaalsättumuse ebakindlus», mis pole kahe kümnendi jooksul sisuliselt kasutust leidnud ja praegust töökäiku hinnates järgmisest RHKst üleüldse välja jäävad. Suureks mõjutajaks selle otsuse juures toob WHO välja tõdemuse, et kirjeldatud «häired» on põhjustatud ühiskondlikust survest seksuaalvähemustele ning nende klassifitseerimine eraldiseisva haigusena ei oma mingit kliinilist väärtust.
Ehkki homoseksuaalsus ise pole haigus ega häire, on LGBT-kogukonnas teatud tervisenäitajad kehvemad üldpopulatsioonist. Usutavasti oligi see fakt, millele Varro Vooglaid veidi ebaõnnestunult viitas, kui ütles, et «homoseksuaalsed suhted pole tervislikud«. Erinevalt üldlevinud arvamusest ei hoia ükski LGBT-aktivist neid näitajaid saladuses ning selles pole ka midagi erilist, et mõnel ühiskonnagrupil on neile spetsiifilised tervisemured.
Olen varemgi tähelepanu juhtinud murettekitavatele vaimse tervise näitajatele LGBT-kogukonnas. Seksuaalvähemustel on 1,5 korda suurem tõenäosus haigestuda depressiooni või mõnda ärevushäiresse, 2 – 4 korda suurem tõenäosus sooritada enesetapp (4 – 6 uuemate andmete järgi), samuti on nende seas tõusnud sõltuvusainete kuritarvitamine, söömishäiretesse haigestumine ja probleemid kehapildiga.
Paraku ei piirdu kurvad uudised sellega. Korduvalt on välja toodud seksuaalvähemuste mõnevõrra suuremaid riske seoses teatud kasvajatega (nt. rinna- ja emakakaelavähiga), samuti ei tule tänaseks ilmselt kellelegi üllatuseks, et geimeeste seas on HIV oluliselt rohkem levinud kui heteroseksuaalsete meeste seas. Selleks, et keegi ei süüdistaks mind uuringutulemuste varjamises, ütlen otse välja, et sõltuvalt valimist võivad umbes 20 protsenti USA geimeestest olla HIV-positiivsed. See näitaja on suurelt välja toodud ka Ameerika peamise geiõiguste eest seisva organisatsiooni HRC (Human Rights Campaign) väljaannetes. Tasub ka üle rõhutada, et Eestis puudub usaldusväärne statistika, mis viitaks HIV ulatuslikule levikule geimeeste seas.
Ent niisama tervisestatistika rittaladumine ei ole kuidagipidi edasiviiv tegevus. Sellepärast ma ei saanudki kuidagi rahul olla nii lihtsustatud väitega nagu «homoseksuaalsed suhted [sic!] on ebatervislikud». Tervishoiu eesmärk ei või olla kellegi sildistamine ebaterveks, vaid peab olema inimeste parima tervise eest seismine. Seega peame mõne ühiskonnagrupi tervisest rääkides küsima alati «miks?».
Rääkides LGBT-kogukonna tervisemuredest, ei saa üle ega ümber «vähemusstressist» (minority stress). Tegu on mõistega, mis ehk kõlab veidi umbluu moodi, aga millel on tugev teaduslik põhi ja tõestatud seos tervisenäitajatega. Vähemusstressina mõistame erakordselt kõrget stressitaset, mis on omane rõhutud vähemusgruppidele. LGBT kogukonnas on see muuhulgas põhjustatud vajadusest varjata identiteeti, perekondlikust tõrjutusest ning kokkupuudetest eelarvamusliku suhtumise ja diskrimineeriva poliitikaga.
Enam kui 10 aasta jooksul korraldatud uuringutega on suudetud näidata ära vähemusstressi otsene seos vaimse tervise halvenemise, sõltuvusainete kuritarvitamise ja seksuaalse riskikäitumisega. Isegi võrdlemisi geisõbralikes riikides nagu Holland on vähemusstressist põhjustatud kahjusid dokumenteeritud. Seega pole lootustki, et pääseksime sellest mööda Eestis, kus sõltuvalt soost on 33 – 59 protsenti seksuaalvähemustest sattunud oma seksuaalsuse ilmikstulekul vägivalla ohvriks ja neljandik on kogenud diskrimineerimist tööl olles või tööd otsides. On oluline, et me ei suleks silmi uuringutes otsa vaatava tülika tõe ees, ükskõik kui mugav poleks uskuda vaid seda, mida me «ringi käies« näeme. Peame tunnistama, et ühiskonnana on meil mõju meie kaasmaalaste tervisele.
Nagu mainitud, on vähemusstressil mängida roll seksuaalse riskikäitumise väljakujunemises, mille teeb eriliselt ohtlikuks sellega kaasnev sõltuvusainete kuritarvitamine. Ent vähemusstress üksinda ei selgita ebavõrdsust tervisenäitajates – tegemata tööd on siin veelgi.
Kui nüüd veidi robustne olla, siis kannab iga adekvaatselt kaitsmata seksuaalvahekord endas teatud riski nakatuda sugulisel teel levivatesse haigustesse. Isegi 100 protsenti monogaamse heteroseksuaalse suhte puhul, kus mõlemad osapooled on levinud suguhaiguste osas testitud, pole välistatud näiteks huuleherpese levik genitaalidele. Kui lähtuda ainuüksi partnerite orientatsioonist, siis tegelikult on raskete haiguste nagu HIV ülekanne kõige ebatõenäolisem lesbide seas. Seksuaalsuhetega kaasnevad riskid iseenesest ei pane meid loobuma seksist kui «tõestatult ebatervislikust» praktikast. Tunnistades endale, et see on paljude jaoks normaalne osa elust, ja nentides, et inimestel tuleb siiski ette ka seksi juhupartneriga, oleme õppinud ennast haiguste eest kaitsma. Seetõttu ongi näiteks kondoomid niivõrd olulised.
Koolides on kombeks õpetada kondoomikasutust n-ö traditsioonilise heteroseksuaalse suhte st vaginaalse seksi jaoks. Seejuures jäävad tihtipeale käsitlemata alternatiivsed turvaseksi meetodid, millest tegelikult võiksid kasu saada kõik paarid, ent mida eelkõige seostatakse seksuaalvähemustega.
Väga raske on tänases Eestis ette kujutada erinevaid seksuaalsuseid kaasavat seksuaalharidust koolides, kui me oleme juba nii üles köetud sellest, milliseid erinevaid perekondi siil Priidik oma pikal teekonnal väisab. Ühiskondlik seisukoht näib olevat, et LGBT kogukonda kas ei eksisteeri või kui eksisteerib, siis tuleks see iga hinna eest pildist välja tõrjuda. Kannatajaks jäävad muidugi need LGBT noored, kes peavad vajaliku teabe ise leidma, ja kui ei leia, peetakse seda nende süüks.
Kahtlemata on heteroseksuaalse seksi teinud oluliselt «ohutumaks» kliinilise meditsiini areng. Üheks selgeks edasiminekuks on HPV-vaktsiin ja PAP-testide laialdane kättesaadavus, mis on märgatavalt vähendanud emakakaelavähki haigestumist. Paraku võib ka sel puhul täheldada teavitustöö puudujääki, kuivõrd testimise ja vaktsineerimise vajalikkust on põhjendatud eelkõige heteroseksuaalsetele naistele. Lesbid jätavad end sageli teadmatusest kontrollimata. Ent seksuaalvähemuste tervises on oodata positiivseid arenguid.
Väga lootustandvaid tulemusi on saadud meestega seksivatele meestele (MSM) suunatud HPV-vaktsiiniga, seega on alust loota, et targasti suunatud töö tulemusena taanduvad ka sellest ühiskonnagrupist HPVst põhjustatud haigused. Kõige markantsem areng tuleb aga PrEPi nimelise tableti näol, mis tänaseks on näidanud enam kui 80-protsendilist efektiivsust HIV leviku ennetamisel kõrge riskiga MSM populatsioonides.
Viimane aspekt, mida pean vajalikuks rõhutada, on LGBT kogukonna tõrjutus meditsiinisüsteemist. USA kogemus on näidatud, et LGBT-isikud ei soovi oma seksuaalset identiteeti avaldada arstidele, mis tuleneb kas hirmust või eelnevast negatiivsest kogemusest mõne meditsiinitöötajaga. Nii CDC kui ka mitmed teised tervist edendavad organisatsioonid on välja toonud, et meditsiinitöötajatel puudub sageli kompetents, tegelemaks LGBT-isikutega, see aga suurendab võõrandumist. Korduvalt on välja toodud, et seksuaalvähemused venitavad mainitud probleemide tõttu arstileminekuga või loobuvad sellest sootuks. Nõnda on ära seletatud rinnavähiprobleem lesbide seas, kuivõrd nad ei soovi enam käia regulaarses rinnavähikontrollis. Seetõttu võib haigus avastamisel olla raskemini ravitav
Nii pikk probleemikäsitlus nõuab kahtlemata lahendusi. Leian, et lahendus on siin kolmeastmeline: