/nginx/o/2015/10/16/4600807t1h8e06.jpg)
Läbi aegade on inimest liikuma pannud vajadused. Seda kinnitab ka vanasõna «kel janu, sel jalad». Liikumise käigus on tekkinud teed, millest vanimaks võib pidada korilasrada. Aja arenedes ja seoses inimeste hulga kasvuga kasvanud ka vajadused sobilikemate teede järele, kirjutavad maanteeameti planeeringute osakonna peaspetsialist, maastikuarhitekt Kaarel Lääne, maanteeameti keskkonna talituse juhataja Villu Lükk ja maanteeameti planeeringute osakonna juhataja Andres Urm.
Ajalooliselt on liigutud mööda veeteid ja maismaal asuvaid teid, kuid tänapäeval on lisaks vee- ja maanteedele olemas ka õhuteed. Arengu käigus on teid pidevalt kaasajastatud vastavalt neid kasutavale transpordile. Selle protsessi kulgu sobib iseloomustama 1960ndatel kirjapandu: koledad maanteed on üks osa tsivilisatsiooni tagajärgedest nagu kanalisatsioonitorustik või politsei.
Sellele vaatamata võivad maanteedel olla erilised visuaalsed väärtused kui me suhtume neisse kui kunsti. Teel sõitmist võib võrrelda ajakirja lugemisega – see sõltub huvitavatest järjejuttudest ja kellegi otsestest huvidest. Seega võib maantee olla nagu lineaarne ekspeditsioon erinevatest eluviisidest, ajaloost, keskkonnast ja muust nähtavast. Kahjuks jäävad need asjad tahaplaanile, kuna teeinsenerid tegelevad peamiselt tee maksumuse, läbilaskevõime, ohutuse ja konstruktsiooniga.
Tasub teada, et teed kuuluvad inimtekkelise elemendina lahutamatu osana kultuurimaastiku koosseisu, mis vajavad uurimist ning kaitsmist.
Eesti maastikust on kadumas teid, mis ajaloo vältel kujunenud – teid sirgendatakse, rajatakse uude asukohta, kaetakse uue kattega ja nii edasi. Kujunenud olukord on süvenemas, kuna autode hulk kasvab. Ohutuse tagamiseks ja aeg-ruumilise vahemaa vähendamiseks kaasajastatakse teid, millest enim mõjutatud on suurema liiklussagedusega trassid. Olukorra muutmiseks oleks vajalik välja selgitada väärtuslikud teelõigud, millele tuleks enam tähelepanu pöörata.
Antud temaatikaga on mahukamalt tegeletud maakondade teemaplaneeringutes, kus on määratletud kauneid teelõike. Mõnel juhul on välja toodud, et lisaks ilule on teedel olemas veel muu väärtus nagu näiteks ajalooline või kultuuriline.
Teed kui kultuuripärand
Mainitud asjaolu näitab, et huvi teede väärtustamiseks on olemas. Lisaks planeeringutele on vähesemal määral väärtuslike teedega tegelenud muinsuskaitseamet ning keskkonnaamet, kuid põhjalikumat analüüsi ei ole tehtud. Eesti Maanteemuuseum on hakanud teepärandit kaitsma, kuid esialgu on jõutud vaid sildade väärtuslikkuse hindamiskriteeriumiteni.
Soome Vabariigis on vanad teed kultuuripärandi hulka kuuluvad. Neid on inventeeritud ja mitmed museaalse väärtusega teelõigud on erilise kaitse alla võetud. Ka Eestis on olemas teelõike, mis on muinsuskaitse alla võetud, nagu näiteks Soonda küla munakivitee, Esimese ja Teise maailmasõja Lehtma–Tahkuna militaartee ning Leedri küla teedevõrk ja piirdeaiad.
Lisaks muinsuskaitsele, võivad teed olla kaitstud maastikukaitsealana, mille näiteks võib tuua Liiva–Varbuse maanteelõigu, mis on tuntud vana Võru maanteena või Postiteena. Sama teelõik on saanud täiendava tähelepanu kohalike omavalitsuste miljööväärtuslike alade teemaplaneeringus, kus on selgelt välja toodud, millised on vajadused ning ohud sellel teelõigul.
Siiski on Eestis tegemata suurem inventeerimistöö väärtuslike teelõikude leidmiseks, mille vajadust on tunnistanud ka Muinsuskaitseameti nõunik Jaan Vali.
Kaarel Lääne on koostanud 2012. aastal magistritöö «Maantee väärtuslikkuse hindamine: liikleja vaatenurk», mille käigus analüüsiti erinevaid maakonna-, teema- ja üldplaneeringud.
Analüüsimisel selgus, et kasutatud mõisted on kohati maakondade siseselt vastuolulised ning mitmel juhul ei olnud vallad üldplaneeringusse kandnud maakonnaplaneeringuga väärtuslikuks määratletud teelõike. See teadmine teeb keerukaks väärtuslike teede arendamise, kuna teed läbivad tihti mitut maakonda, rääkimata kohalike omavalitsuste piiridest.
Lisaks on planeeringus väärtuslikeks teedeks määratlemine kohati ebaselge, mistõttu koostas magistritöö autor erinevate teedehindamise metoodikate ja kriteeriumite alusel uue hindamise metoodika (põhjalikumat kokkuvõtet magistritööst on võimalik lugeda Eesti Maanteemuuseumi aastaraamatust 2012).
Maanteede planeerimine
Kuidas aga toimub riigimaanteede planeerimine ja kujundamine tänapäeval, Maanteeameti tegevustes? Vastust aitavad anda kehtivad õigusnormid ja tegelik praktika. Teeseaduse § 10 lõige 1 kohaselt peab teel olema võimalik ohutult liigelda ja tee peab vastama tee seisundinõuetele.
Teeseaduse § 19 lg 2 alusel kehtestatud tee projekteerimise normide ja nõuete lisa «Maanteede projekteerimisnormid» käsitleb ka uue tee üleüldist sobitumist loodusesesse – maantee plaani projekteerimisel tuleb üksikutest komponentidest moodustada ühtne tervik, mis peab ühilduma ümbritseva maastiku ja looduskeskkonnaga.
Riigi kolmel põhimaanteel Narva, Tartu ja Pärnu suundadel on maanteeameti initsiatiivil ja maavalitsuste korraldusel koostatud teede trassikoridore täpsustavad maakonna teemaplaneeringud. Planeeringute koostamisel oleme pööranud tähelepanu nii tee paiknemisele maastikus kui ka maastike vaadeldavusele maanteelt.
Siinkohal võib näitena tuua Via Baltica teemaplaneeringu Pärnu maakonnas. Teemaplaneeringu koostamise käigus kaaluti ning peeti vajalikuks anda suunised loodusobjektidega ja maastikega seotud kaunite vaadete säilimiseks ning eksponeerimiseks. Planeeringus väärtustati maanteelt avanevaid merevaateid, lähikonna loodusobjektide ja väärtuslike maastike eksponeeritust liiklejale. Sarnaseid põhimõtteid rakendati kõigi kolme maantee planeeringutes ning ühtlasi määrati nendes ära nn ilusad teelõigud.
Edasiseks projekteerimiseks on antud suuniseid tähelepanu juhtimiseks (vaadete tagamine, liiklusmärkidega objektile suunamine jms) piirkondlikele vaatamisväärtustele viisil, mis ei vähenda liiklusohutust. Soovitatud on võimalusel reserveerida ilusate vaatekohtadega paiga juures maad puhkekohtadeks ja avaliku kasutusega aladeks, kuhu on tagatud hõlbus juurdepääs (ka kergliiklejatele). Planeeringulahendused on aluseks tehnilisele projekteerimisele.
Kuigi Eesti teedevõrku loetakse suures osas väljakujunenuks ning hetkearendused piirduvad vaid suurema liikluskoormusega lõikudel, siis pikem perspektiiv näeb koostatud planeeringute alusel ette ka mahukamaid muutusi teedevõrgus, milles on muuhulgas maastikuliste aspektidega arvestatud.
Siiski moodustavad põhimaanteed riigimaanteedest pisut alla 10%, mistõttu tuleb tähelepanu pöörata edaspidi väiksema liiklussagedusega tugi- ja kõrvalmaanteedele ning kohalikele teedele, säilitades väljakujunenud väärtusi ning luues uusi.
Seda, et olemasolev teedevõrk pakub väärtust on tõdetud juba 40 aastat tagasi: Võru–Haanja–Ruusmäe maantee on tervikuna omapärane vaatamisväärsus. Ei ole mujal vabariigis nii siiruviirulist teed, ei selliseid üllatavaid tõuse, laskumisi ega järske siksakke. Loodusesõbra pilgule avanevad idüllilised orud, künkad ja puudetukad. Kodu-uurija kohtab nii mõndagi vana talu oma hoonete, aedade ja pererahvaga, kes külalisega räägib ikka ehtsat Võru murrakut. Väärtustagem teid, sest teed on väärtusliku maastiku osa. Teed viivad inimesi maastikku ning pakuvad võimalust maastikku nautida ka teel olles.
Tegemist on kirjutisega keskkonnaministeeriumi artiklisarjas, mis räägib maastike tähendusest ja funktsioonist.