Reeglina on väga keeruline tõestada paaritunnise või ka paaripäevase koolituse kasu. Kas oskused paranesid, kas töötu sai tööle, kas palk läks kõrgemaks või amet prestiižsemaks? Siiski ei kahelda elukestva õppimise tähtsuses, samuti nagu puhta õhu või hea tervise olulisuses. Kui need on olemas, siis me ei märka neid, kui pole, kirjutab haridus- ja teadusministeeriumi analüüsiosakonna juhataja Aune Valk.
Väga kurb on olukord, kui inimene peab tegema tööd, mis talle huvi ei paku ja mille käigus ta ei arene. Pidin kunagi valima kümmekonna omaduse hulgast kolm, mis iseloomustavad head tööd. Võimalus töö käigus uusi asju õppida platseerus minu jaoks olulisimaks väärtuseks. Kui ma saan iga päev teha midagi, mis mind arendab ja keegi on nõus selle eest ka palka maksma, siis see on parim, mis juhtuda võib.
Ka PIAACi uuringus leidis tõestust sama väide: oma tööga on enam rahul inimesed, kelle haridus vastab tehtavale tööle, kes saavad töö käigus õppida ja oma oskusi arendada. Võimalus oma tööd ise korraldada annab samuti suurema rahulolu.
Eestis käib aasta jooksul koolitustel iga teine täiskasvanu, mis on üsna tubli tulemus – PIAACis osalenud 24 riigi keskmine. Siiski on Põhjamaades osalus 10 protsendipunkti kõrgem. On huvitav, et tööga mitteseotud koolitustel osalemist on Eestis sama palju kui Põhjamaades, väiksem on just tööga seotud koolituste osa. Lihtsustatult võib teha järelduse, et Eesti inimese õppimise huvi ja valmisolek ei erine kuidagi Põhjamaadest, küll aga tulevad erinevused tööst ja tööandjast.
Kahekümneviieselt vanaks
Osalus elukestvas õppes on üks hariduse võtmeindikaatoritest nii Euroopas kui Eestis. Kui täiskasvanuna õppimine on nii väärtuslik, miks siis kõik ei õpi? Kurb tõsiasi on see, et kõik ei saa õppimist endale lubada või ei näe selles endale kasu. Koolitustel osalevad need, kes niigi on rohkem ja kauem õppinud, see fenomen kehtib nii Eestis kui mujal.
Eestis osalevad koolitustel enam noored, eesti kodukeelega inimesed ja põhjaeestlased. Kahetsusväärne on see, et nii õppes osaluse kui oskuste taseme mõttes saadakse Eestis «vanaks» liiga vara. Nii oskuste tase kui osalus koolitustel hakkab «kukkuma» juba 25-30-aastaselt. Soomes näiteks on mõlema näitaja puhul tipp alles pärast 35. eluaastat (Vt joonised).
Kuid tegelikult pole küsimus niivõrd vanuses, keeles ja kodukohas. Ennekõike mõjutab koolitustel osalemist see, milline on amet ja töökoht. Suures, üle 50 töötajaga ettevõttes osaletakse koolitustel kaks korda enam kui väikestes, alla 10 töötajaga organisatsioonides.
Hariduse, teaduse ja tervishoiu valdkonnas töötavad inimesed osalevad samuti koolitustel kaks korda enam kui põllumajanduse, tööstuse, transpordi või teenindusvaldkonna töötajad. Oskusmahukatel ametikohtadel töötajad osalevad üle kahe korra enam kui keskmise oskustemahukusega ametikohtadel sinikraed või vähese oskustemahukusega töötajad. Seega põllumajandusliku väikeettevõtte oskustöötaja võib osaleda koolitusel kuus korda vähem kui suures haiglas töötav arst või keskmise suurusega kooli õpetaja.
Koolitus kohustuslikuks?
Ligi pooled töötavad täiskasvanud arvavad, et vajavad oma tööga hästi toimetulekuks koolitust, iga kolmas oleks tahtnud õppida enam, kui see möödunud aastal võimalik oli. Nii vajaduse, taju kui õppimise huvi poolest ületame PIAACi uuringus osalenud riikide keskmist. Kõigis riikides, ka Eestis, on levinuimaks õppes osalemise põhjuseks soov teha oma tööd paremini, ligikaudu pooled inimesed osalevad just sel põhjusel.
Kui mujal on sagedaseks põhjuseks ka kohustus õppida (OECD keskmine 16, Soomes 23 protsenti), siis Eestis on väga vähe (6 protsenti) neid, kes on kohustatud õppima. Õppimise sunniviisiliseks tegemine pole kindlasti ideaal, mille poole püüelda, kuid mõeldes sellele, mis saaks paljudest õpilastest koolikohustuseta, siis vahest tuleks teatud tööde, ametite ja oskuste puhul kaaluda ka koolitusekohustust?
Kas peale käsu aitaks midagi veel?
Kuna suur osa täiskasvanute õppest on seotud tööga, siis ongi tööandjapoolne innustamine ning toetuse ja võimaluse andmine õppimiseks kõige kriitilisem. Eesti tööandja toetab koolitustel osalemist rahaliselt sarnases mahus kui seda tehakse PIAACis osalenud 24 riigis keskmiselt. Samas eristuvad need grupid, keda toetatakse teistest mõnevõrra vähem: naised, madala haridustasemega täiskasvanud, vähese oskustemahukusega ametikohtadel töötajad, väikestes ettevõtetes hõivatud. Seejuures ei ole oluline üksnes rahaline, vaid ka ajaline toetus.
Naiste puhul mõjutab elukestvas õppes osalemist laste vanus: väikelaste emade osalusprotsent on väiksem kui lasteta naistel. Siin peitub probleemkoht meie konservatiivsele süsteemile iseloomuliku pika vanemahüvitise perioodi ja väga liberaalse tööturu vahel. Võib oletada, et noored emad tunnetavad teravalt vajadust tööturuarengutest mitte maha jääda, kuid piiratud lastehoiuvõimalused enne lapse teist eluaastat ei võimalda pereelu ja enesetäiendamist paindlikult ühendada.
Teine selge arengukoht näib meil olevat täiskasvanute (ümber)õpe üle 40-aastaste puhul. Eestis osaleb töö tõttu formaalõppes 25–65-aastaseid kaks korda vähem (6 protsenti) kui Soomes või Suurbritannias (12-13 protsenti). Üle 40-aastaste hulgas on vahe juba kolmekordne. Riikides, kus õpitakse ka hilisemas eas, on täiskasvanute oskused paremad.
Hiljem õppimine nõuab nii pere kui ennekõike tööandja toetust. Eestis on oluliselt vähem neid, kelle formaalhariduses osalemise eest tasub tööandja. Koolide töötajad on osundanud, et tööandjate ebapiisav toetus ja mõistmine on peamine takistus nii haridusse taassisenemisel kui kooli jäämisel.
Need täiskasvanud, kes osalesid täienduskoolitustel, nimetasid kõige olulisema õpingutes osalemise põhjusena tööga seonduvat, näiteks karjäärivõimaluste parandamine ja tööandja nõudmised. Formaalhariduses osalenud aga soovisid rohkem õppida ja nimetasid peamise takistusena töögraafikut (40 protsenti).
Kutsehariduse puhul palgatakse tööle sageli õpilasi, nõudmata kooli lõpetamist ning see põhjustab väljalangemist. See tendents vähendab nii potentsiaalsetele õpilaste, koolis käivate kui ka välja langenud õpilaste motivatsiooni, sest formaalharidust ei nähta vajalikuna. Üldisemalt alahindavad tööandjad ka haritumate töötajate tähtsust, kes on tõenäoliselt oma töös iseseisvamad ja uuenduslikumad.