Kui Põhja-Koread poleks olemas, tuleks see välja mõelda. Kuidas muidu saaksid demokraatiamaad tuua võrdlusi a la: riik toetab sporti vaid Põhja-Koreas. Ning iga harv uudis, mis sealt tuleb, on ühtviisi naljakas ja õõvastav ning annab võimaluse õhata: vaat, kui hea meil siin on. Palk on nadi, ilm kehv, aga seal on veel hullem.
Ega Põhja-Koreale läänemaa rahvas väga ligi ei pääse. Riik oleks justkui muust maailmast isoleeritud. Kummituslik. Õigupoolest ongi, kui vaadata kosmosest tehtud öist ülesvõtet – tuledesära veeres on must laik.
Briti uuriv ajakirjanik John Sweeney sokutas end koos abilistega haruldasele turismireisile ja võttis telesaate jaoks Põhja-Koread üles, palju võtta andis. Vähe, kuid asi seegi. Ent mälu on keeruline kustutada, sestap sündis suurepärane raamat, mis avab ühe viimastest sotsialismi-kommunimi kantsidest kogu selle eheduses.
Olgu siinkohal öeldud, et Sweeney sõnakasutus on suurepärane ning annab tekstile tänu võrdlustele, viiidetele, irooniale ja huumorile väärtust kõvasti juurde.
Tegelikult ei valitse paariariiki mitte sotsialism ning töö inimese õnne nimel, vaid Kimide dünastia järjekordne diktaator, hirm ning lootusetus. Samas pole vähemalt meile, eestlastele, imekspandav, miks põhjakorealased orjandusliku korraga lepivad. Leppisime ju meiegi.
Niisiis on raamat osalt turismireisi kirjeldus, kuid väga laiendatud kirjeldus. Esmalt on lisatud kohelike ning endiste kohalike juttu-mõtteid ning teiseks kirjutab autor lahti Põhja-Korea värvika ajaloo – et miks, milleks, kuidas ja mil moel.
Ajaloolane ja poliitik Mart Nutt arvab sest raamatust nõnda:
„Põhja-Korea. Salaja maailma kõige suletumas riigis“ on seni kõige põhjalikum eesti keeles ilmunud raamat saladuselooriga kaetud kommunistlikust kummitusteriigist, mille olemasolu ei saaks 21. sajandil võimalikukski pidada, kui see ei eksisteeriks meie kõrval. Raamatu on kirjutanud tuntud Briti uuriv ajakirjanik ja kirjanik John Sweeney, kes on töötanud Observeri ja BBC palgal rohkem kui 60 riigis, nende seas niisugustes sõja- ja konfliktikolletes nagu Alžeeria, Iraak, Tšetšeenia ja Bosnia, kuid ka Ceauşescu-aegne Rumeenia. Autori suured kogemused ja oskus näha tegelikkust näilisuse taga annavad lugejale õudse, kuid objektiivse pildi tänapäeva kõige julmemast türanniast. Raamat põhjustas ka paraja skandaali, kuna ajakirjanikuna ei olnud Sweeneyl võimalik Põhja-Koreasse pääseda, London School of Economicsi akadeemilise töötajana esinedes ja tudengitega reisides süüdistati teda aga kooli ärakasutamises ja üliõpilaste ohtu seadmises. Kuid muul moel poleks see raamat ka valminud.
Autor illustreerib Põhja-Korea olustikku arvukate näidetega konkreetsete inimeste saatusest, analüüsides nende taustal režiimi olemust ja otsides selle juuri ning võrreldes seda maad teiste totalitaarsete riikidega. Ta jõuab pisut vaieldavale järeldusele, et Põhja-Korea seisab tänu oma rassipuhtuse ideoloogiale lähemal Natsi-Saksamaale kui teistele kommunistlikele riikidele. Kuid see võrdlus on omal kohal, kui mõista, et Natsi-Saksa ja Stalini-NSV Liit olid tegelikult väga sarnased režiimid, mistõttu Põhja-Korea diktaatori Kim Il Sungi stalinismi „edasiarendus“ andiski hübriidi kommunismist ja natsionaalsotsialismist.
Sweeney näitab, et Põhja-Korea ühiskond on äärmuseni silmakirjalik ja valelik. Lähtudes sotsialismi-ideest, mille järgi inimeste võrdsus on ülim väärtus, on Põhja-Korea ilmselt tänapäeva maailma kõige ebavõrdsem ühiskond, kus võimuoligarhia ja tavainimese vahel haigutab põhjatu kuristik ning juht on seatud jumala seisusesse. Sotsialismi eesmärk likvideerida inimese ekspluateerimine on leidnud Põhja-Koreas lahenduse orjuses, koonduslaagrite ebainimlikes oludes, riik on rakendatud valitseva klassi ohjeldamatu egoismi teenistusse. Selle riigi juhtkonnal ei saa olla mingeid ideaale, rahvast hoitakse totaalsel valel põhineva propaganda, suletuse ja salastatuse abil hirmus ja teadmatuses. Põhja-Korea on musternäide sellest, kuidas kommunistlikud ideaalid ja tegelikkus teineteist välistavad.
Kui kaua selline orjalaager võib veel püsida? Kui suri Kim Il Sung, loodeti, et režiim on sunnitud liberaliseeruma. Kuid Kim Teise lahkumine põhjustas üksnes suure hulga poliitilise juhtkonna liikmete hukkamise. Sweeney loodab, et selline türannia ei saa püsida viitkümmet aastat, nagu kartis raamatus tsiteeritud Rumeenia diplomaat. Kuid totalitaarsete riikide lõpp on enamasti ootamatu. Nad võivad püsida aastakümneid, kuid variseda kokku juba homme. Valus küsimus on, kuidas suudavad mitme põlve jooksul ajupesu all kannatanud inimesed kohaneda demokraatlike oludega ja kui kaua see aega võtab.