/nginx/o/2014/10/21/3447831t1h9a30.jpg)
Turule on tulnud gerontoloogilised mölluromaanid, kus eakad papid-mammid käituvad kui poolearulised teismelised, üritavad kurja teha ning naudivad elu ja sekeldusi täiel rinnal.
Gerontoloogiline mölluromaan ehk Rootsi vanglas on parem kui vanadekodus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt võib gerontoromaanide isaks (pigem vanaisaks või vanavanaisaks) pidada Junas Jonassoni suurepärast teost «Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus.» Käesolev vanaproua-raamat on analoog, kusjuures kuritegevus toimub grupiviisiliselt.
Kes ütles, et Rootsi sotsiaalsüsteem õitseb? Tühjagi. Kamp vanureid – Märtha, Taibu, Reha, Stina ja Anna-Greta – vindub erakätesse läinud vanadekodus, sest on rahusteid ja unerohtu täis topitud. Toit on lahja, veini ei anta, põnevust pole. Aga ega vanadus ole vikatimehe ootamiseks.
Niisiis otsustab rulaatoritega liikuv seltskond, et Rootsi vanglas on elu ilusam kui vanadekodus – süüa saab paremini ning üleüldse – mistap tuleb sooritada kuritegu. Hea kuritegu. Robinhoodilik. Panna rikastelt midagi tuuri või röövida panka ning jagada saak vaestele.
Ühtäkki kurjategijaks hakata on keeruline, kuid vanadekodust jalga lasknud jõuk – igaüks mingil alal asjatundja – annab endast parima. Igav igatahes neil ei ole, kuid lõbu see-eest laialt. Ka lugejal.