Juhtkiri: kardame valimisõigust jagada – isegi oma lastega?

Foto: Urmas Nemvalts

Täpselt kuu aega tagasi andsid 41 riigikogu saadikut menetlusse põhiseaduse muutmise eelnõu. Eile otsustas valitsus seda toetada. Kui põhiseadust muudetakse, siis saavad kohalikel valimistel oma hääle anda ka 16- ja 17-aastased (praegu on piir 18 eluaastat).

Muutuseks on vaja, et kaks järjestikust riigikogu koosseisu võtaks selle otsuse vastu. Riigikogu valimised on juba järgmise aasta kevadel ning kui sellist muutust tahetakse, on parlamendi praegusel koosseisul jäänud tegutsemiseks aega vaid pisut üle poole aasta. Kui ka järgmine koosseis muudatusega nõus on, saavad 16–17-aastased hääle anda juba 2017. aasta kohalikel valimistel.

Mis on sellise muudatuse mõte? Mis on selle õigustus? Enne vastamist tunnistagem, et seadusega määratud vanusepiir mistahes kodanikuõiguse kasutamiseks on niikuinii tinglik.

Milline oleks minimaalne vanus, millest alates oleks mõtet inimesele valimisõigus anda? Ühelt poolt on iseenesestmõistetav, et ei imikud ega alles lugemist ja aritmeetikat õppivad algkoolilapsed poleks võimelised ise valimisõigust teostama. Mis vanus on aga just see õige, millest alates valimistel osaleda võiks?

Räägitakse inimese küpsusest, ent sellega pole lood sugugi selged. Kuidas on aju arenguga (sh emotsioonide ja impulsikontrolliga), kogemustega nii-öelda päriselust, vastutusega muudes valdkondades, teadmistega poliitikast ning ühiskonnast ja maailmast üldisemalt? Kas õige vanus on 25, 40 või 18? Kas enne valimisõiguse saamist tuleks kõigil kodanikel sooritada eksam? Kas need inimesed, kellel pole piisavalt var­a, saavad ikka aru, mis tähendus ühel või teisel (majandus)poliitilisel valikul üldse on?

Vaesed pole ju maksutuludesse (piisavalt) panustanud. Või miks peaks saama hääletada naised, kes ju niikuinii hääletavad samamoodi nagu nende isa või mees (s.t naiste hääleõigus ei muudaks midagi, see on mõttetu) – niisugune oli üks vastuargumentidest sufražettidele umbes sada aastat tagasi.

Nüüdne (üks) arusaam demokraatiast on, et valimistel väljendatav tahteavaldus peaks võimalikult täiuslikult kajastama ühiskonna koosseisu. Selle eesmärgi järgi peaks valimistel osalemise vanusepiir olema vähim võimalik.

Räägitakse ka sellest, et muudatuse järel tungib poliitika kooli. Esiteks on enamik me abituriente praegugi valimisealised. Kas selle väga väikese valijatehulga kolmekordistamine muudatusega seab koolid enneolematu surve alla? Vaevalt küll. Kas poliitika kui selline on olemuselt paha, millest noored tuleks eemal hoida? Ei.

Kas noored on lollid? Nemad on värskelt teinud ühiskonnaõpetuse kontrolltöid. Väga nutikaid ja tiba aeglasema taipamisega inimesi on aga nii vanade kui noorte hulgas.

16-aastastele valimisõiguse andmine ei tee ilmselt Eestit halvemaks, vaid võib me noorte elu paremaks teha.