Kuidas toidust saab seesamune ehk seiklused seedetraktis

Foto: Raamat

Kui lapselapsed tulid küsima, et millest see naljaka pealkirjaga raamat - «Lonks» - räägib, kargas pähe lihtne ja klaar selgitus: kuidas söögist saab kaka. Just nii ongi. See, mis toimub meie seedetraktis hetkest, kui haukame õuna või kuukame õlut, on äärmiselt põnev, kuid meile tundmatu. Ilmselt teame universumi ääremaadest rohkem kui enda sisemuses toimuvast.

Kahjuks või õnneks on protsess, kus õun ja õlu pärast pikka töötlust hoopis teise konsistentsi saavad ja välja heidetakse, tabuteema. See on liiga räpane ja üleüldse... Uurige pigem maailmaruumi avarusi, näe, tedlased avastasid just kauge galatika. Pole vaja tegeleda maiste teemadega. USAs, muide, on igal vähihaiguse tähistamiseks ja teavitamiseks isevärvi lint, ent see puudub päraku ja käärsoolevähil, justkui neid haigusi ei eksisteeriks.

Elvis Presley, rockikuningas, kirjutatakse raamatus, suri kempsupotil kõhukinnisusse, sest tema käärsool oli välja veninud ja... No ei ole teema, millest seltskonnas kõnelda. Omaette raamatut lugeda on lihtsam. Ka ei hakka me ilmselt tegema põnevat eksperimenti, et teada saada, kaua ringlus meie organismis kestab. Selleks oleks vaja neelata pisut maisiteri ning vaadata, millal need väljuvad. Keskmiselt olla töötlusaeg 30 tundi.

Mary Roach oskab – ta kirjutas ka tunamullu Eesti keeles ilmunud fantastilise raamatu «Reisisiht Marss», soovitaks soojalt – mitte just kõige puhtamale teemale delikaatselt läheneda. Tekst on sünnis. Ning ääretult huvitav.

No näiteks: kuidas valmistatakse kassi-koeratoitu, testitakse selle lõhna ja maitset ning mille poolest erineb looma maitsmismeel looduse krooni omast.

Või kuidas enam kui sajand tagasi hakati jõuliselt propageerima kestvat toidunärimist – šalottsibulat tuleks mäluda 10 minutit – mis päästaks inimkonna näljahädast. Ainult et kui hommikusöök oli lõppenud, oli ka kõht taas tühi ja tuli hakata siinsamas lõunatama.

Või kas jahuussid või muu toit võiks end meie kõhust välja süüa. Ja, huvitav küll, miks meie magu end ise ära ei seedi?

Või kuidas pärak talub, kui sinna jätkuvalt mobiiltelefone ja muud kraami pista – kaupa on ju vanglasse vaja kuidagi toimetada – sellest räägib tagumikutransporditööline.

Või millist tööd teevad kõhugaaside teadlased, miks on kõhulahtisus parem kui kinnisus jne, jne...

On selle raamatu teemad, millised on, saab üks valge laik teadmistes pisut hallimaks.

Siinkohal raamatu sisukord, mis annab piisavalt selgust kirjutatu kohta.

1. Nuuskimine

Maitsmisel on vähe pistmist maitsega

2. Mulle palun putrestsiini

Teie lemmiklooma maitse erineb teie omast 

3. Maks ja arvamused

Miks me sööme just seda, mida sööme, ja ülejäänu ära põlgame 

4. Kõige pikem söömaaeg

Kas põhjalik mälumine vähendaks riigivõlga?

5. Raske seedida

William Beaumonti ja Alexis St. Martini kibedad suhted

6. Sülg lööb läikima

Keegi peaks selle kraami pudelisse villima

7. Kämbuke kirsse

Elu suus ehk oraalses töötlemislaboris

8. Suur suutäis

Kuidas jääda ellu, kui sind elusast peast alla neelatakse?

9. Lõunasöögi kättemaks

Kas söödu võib vastu süüa?

10. Kurguni täis

Teadus surnukssöömise taga

11. Tagatasku

Seedetrakt kui kuriteo kaasosaline

12. Kergestisüttiv sina

Vesiniku- ja metaaninaljad

13. Surnud mehe kõhugaasid

ja teised lõbusad lood puhituse uurimise ajaloost

14. Kahtlane hais

Kas kõhutuule lehk suudab enamatki kui toa tühjendada?

15. Tagurpidi toitumine

Kas seedetrakt on kahesuunaline tee?

16. Ma olen täitsa umbes

Elvis Presley megakoolon ja muud mõtisklused kõhukinnisusega seotud surmadest

17. Fuih-faktor

Me saame teid ravida, kuid on üks väike aga

Ning lõpetuseks kirjastuse kodulehel avaldatud Eesti Tervishoiumuuseumi kuntsniku Kärt Pihkli arvamus teosest.

„Lonks“ ei ole kindlasti raamat pepsidele ega mustusekartjatele, steriilsust te sellest ei leia. Sõnaohtra ladususega jutustab autor inimese organismi kõige igapäevasemast, ent reeglina varjatult toimuvast talitlusest – seedimisest – algusest kuni lõpuni, tundmata piinlikkust ainsagi etapi puhul. Ta teeb seda muretult ja häbenemata, nagu viieaastane laps, ent oluliselt suurema sõnavaraga. Korralikus seltskonnas NENDEST asjadest ei räägita, ausõna. (Pigem võite rääkida seksist). Kui te olete sotsiaalselt tundlik, mures mulje pärast, mida te teistele inimestele jätate, kardate paaniliselt labasust või halbu kehalõhnu ega evi võimet kassi okset koristades omaenda okserefleksi alla suruda (ega salli seetõttu lemmikloomi), siis see raamat teile ei sobi.

Küll aga võib see sobida kaua kõhukinnisuse all kannatanud, masendunud või lihtsalt elus liiga vähe poolehoidu kogenud lugejatele. Naer, mida autor suudab esile kutsuda sinu sisikonnas toimuvat kirjeldades, raputab ainevahetuse kenakesti tööle, seejuures pole see naer õel. Mary Roah tundub olevat inimene, kellega ma sooviksin tutvuda. Ta on kaastundlik, lojaalne ja sõbralik, ning paistab, et ka kannatlik. Ta käsitleb toitumise uurimise ajaloo inim- ja loomkatsete objekte suure empaatiaga ning seejuures jätkub tal mõni vabandav sõna isegi katsete läbiviijatele. Tõsi küll, kuigi ta suudab mõista äärmuseni viivat uudishimu, on tal raske andestada – kasutan autori enda sõnu – „ülbust ja ignorantsust seada inimese anatoomia ja evolutsiooni käigus tehtud peenhäälestus küsimärgi alla“. Katsed loodusest parem olla polegi ju kunagi liiga häid tulemusi andnud. Kaastunde ja arusaamisega räägib ta ka fuih-faktorist – tegurist, mis takistab nii mõnegi tõhusa, odava ja käepärase ravi- või uuringumeetodi kasutuselevõttu. Ta ei halvusta fuih-faktorit, ta lihtsalt nendib, et see võib teha elu raskemaks kui tingimata peaks.

Toitumisega seotud müüdid ja eksiarvamused kummutatakse või seatakse kahtluse alla siin sõbralikult ja halvustamata ning ilma igasuguse kategoorilisuseta. Neid eksiarvamusi, nagu raamatust selgub, on lihtsalt väga palju – nii läbi ajaloo kui ka tänapäeval ja ilmselt ka edaspidigi. (Turunduse kõikvõimas paljukäeline jumal muidugi annab uute eksiarvamuste tekkimisse oma osa). Ja autor on alati valmis omaenda kätega tulest kastaneid välja tooma – ehk siis osalema kõikides ebameeldivates ja piinlikes katsetes, mida seedimise uurimise erinevad harud nõuavad. Raamatu kõige hardama sõnastusega lõik kirjeldab autorit vabatahtlikult tuimastuseta kolonoskoopiat läbi tegemas.

Lisaks sümpaatiale, mida minus äratab autori viis teemat käsitleda, tunnen ma pärast raamatu läbilugemist ka hämmeldunud tänulikkust tohutu hulga uue ja/või uudsel viisil süstematiseeritud informatsiooni eest. Söömine ja selle seos tervisega on usu kõrval vist enim kirgi kütnud ning nii asjatundjate, võhikute kui ka šarlatanide tähelepanu pälvinud teemadevaldkond, eriti tänapäeval, mil traditsiooniline usk on juba taandunud erinevate ja vastandlike toitumisteooriate pealetungi ees. Ükski neist pühalikest toitumisteooriatest pole aga seni andnud nii ammendavat ülevaadet protsessi algusest kuni võiduka lõpuni. Võibolla ei tahtnud ma päris kõike seda teada, mida ma teada sain – aga ma leian, et need teadmised võivad olla kasulikud. Vähemalt suhtun ma oma sisikonda nüüd senisest oluliselt suurema lugupidamisega.

Soovitan seda raamatut ka meeleheitel lapsevanematele, kes üritavad kontrolli alla saada oma laste ebatervislikke toitumisharjumusi; teismelistele (aga lugegu seda palun ÜKSINDA, ilma kollektiivse itsituse hälvitava saatekoorita); inspiratsioonipuuduses leiutajatele; algajatele väikeloomapidajatele ja neile, kes tunnevad huvi, mille kätte Elvis Presley tegelikult suri.