Legendaarse õuduskirjaniku Stephen Kingi hinnang – et «Jacobi kaitsmine» on viimaste aastate parim krimikohturomaan – ei tohiks teadlikele kodanikele väga sügavalt mõjuda, sest ookeani taga saab kiitust raha eest tellida. Ent seekord on King täppi pannud.
Eestimaine lugeja ehk ei teagi, et peale suurmeister John Grishami on teisigi väga häid kohtusaagade kirjutajaid. Kas just paremaid, aga... Ütleme, et seekord tungib William Landay väga sügavale tegelikkusse ning kohtuvõitlus süüdistaja ja advokaadi vahel jääb kõrvalharuks.
Ühes sündsas ja ülimalt turvalises väikelinnas pussitatakse surnuks teismeline, paras kaak ja kiusaja, kuid see ei leevenda üldsuse šokki. Lugupeetud ja kogenud ringkonnaprokuröri abi võtab uurimise enda kätte ning peab õõvastusega nägema, kuidas kõik tõendid viivad kurjategijani – tema enda pojani, tapetu klassivennani. Mõistagi vahetab isa poolt ning temast saab poja kaitsja.
Isa on isa ega usu iial, et tema uhkus ja au, keda on aastaid eeskujulikult kasvatatud, võiks olla kurjategija. See pole lihtsalt võimalik! Ta on ju olnud aina silme all, nii tore ja armas poiss. Jah, minevikus on olnud ehk mõni ärevust tekitav hetk, mis pole nõnda tore ja armas, aga noh, kes meist oleks täiuslik ning kas erandid ei kinnitavat reeglit?
Teinekord riputavad tunded lapsevanemate silme ette loori, mis eraldab kujutelma reaalsusest. Poja toast leitud nuga tuleb hävitada, sest see ei saa olla mõrvarelv sel lihtsal põhjusel, et minu poeg ei saa olla mõrvar, saati ta kinnitas, et ostis terariista niisama, ilma eesmärgita.