Kõik me oleme mängukannid, ainult et ühe enesemääramisõigus on suurem kui teisel. Ent kui sulle pakutakse köidikute eest magusat elu, surematust? Enamus laseb end köita, mõni rabeleb vabaks.
Kel on julgust elada oma elu...
16. juuni 2014, 14:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seiklus paralleelmaailmades, mis sai alguse diloogia esimeses raamatus «Puhtand» jätkub. Kirill, väljavalitu, kes saaks elada kaua-kaua ja priviligeeritult, olles funktsionaal, tollimees tornis, kus avanevad uksed tulevikku, minevikku ja olevikku, otsustab end alluvuse ja ettemääratuse kütkest lahti murda. Vabadus! Olgu selle hind surelikkus või mitte.
Vabadus ei tule lihtsalt. Kellele see meeldib, et köidemääratu ihkab priiks. Mine tea, mis tal mõtteski on, äkki tahab paralleelmaailmade eksperimendi, kus otsitakse ideaalühiskonna mudelit, põhja lasta. Seega tuleb teda jälitada, kinni püüda ja hävitada.
Ulme-action selle parimas tähenduses, kus ühel hetkel jõutakse planeedi Maa tulevikku ning pilt, mis seal avaneb, optimismi ei sisenda.
Aga see selleks. Tegelikult on raamat palju sügavam. Ühe osa inimkonnast funktsionaalideks muutmine koristas nad jalust, präänikuga rahustati nad maha, et nad maailma ei muudaks. Kuldsed käerauad nagu tavaelus. Ent kui ollakse saatusest suurem?
- - -
«Igal inimesel on oma saatus,» sõnasin. «Teie muudate funktsionaalideks neid, kes saaksid inimkonna saatust muuta. Kuid maailmu – neid on arvutu hulk. Kusagil seal, neis maailmades inimesed siiski järgnevad oma saatusele, muudavad elu... Loodan, et mitte ainult sõdade teel. Loodan, et paremuse poole. Ja see moonutus, see funktsionaali eksisteerimise loomuvastasus – see on samal ajal tema jõu allikas. Meie... Ei nüüd juba teie. Te olete tugevad, sest te ei ela oma elu. Sest ei tee seda, mida saaksite ja peaksite tegema.»
- - -
Palju on neid, kel on julgust elada oma elu...