Teinekord on raske mõnd raamatut liigitada, et see on nagu... Ja sel juhul on tark otsida abi näiteks lugejailt, mis nemad arvavad oma kommentaaridest. Ja otse kümnesse. ««Neitsikivi» võib paigutada Dan Browni «Da Vinci koodi» ning Umberto Eco «Roosi nime» vahele,» arvati. «Pisut kiirem ja mitte nii puhas kui Eco, pisut targem ja täpsem kui Brown.» Just nii ongi.
Eks «Neitsikivi» ole üks korralik action-muinasjutt salapärast ja maailma päästmisest, mis kirjutatud mõnuga. Võib vaid ette kujutada, kuidas rootslased Daniel Sjölin ja Jerker Virdborg, kes peituvad Michael Mortimeri nime taga, lugu kokku ladudes tööd nautisid ja lustisid. Fantaasia puudumises neid kindlasti süüdistada ei saa. Ka kehvas sõnaseadmises samuti mitte. Mehed tunnevad asja. Raamatus antakse tuld täie tempoga ehk siis neil, kes austavad Eesti aeglast filmi, kus pajupuu või Arno silmad võivad minuteid kaadris püsida, võtab selle raamatu lugemine pea ringi käima.
Pidu algab pauguga, ei mingit eelmängu. Ida Nordlundile, üliõpilasele, organiseeritakse kutse Nobeli preemia laureaatide õhtusöögile. Seda selleks, et vene teadlane saaks talle üle anda ühe laeka, mida ei tohi lahti teha, kuid mille piiga siiski hetkeks avab ning avastab müstilise valguse.
Laeka üleandja sureb, mõistagi mitte omal tahtel, ning Norlund peab Stockholmist jalga laskma, sest kummalist valgus ihaldavad tumedad jõud. Ühesõnaga, algab üks tõsine möll, kuhu on mässitud tudengipiiga, tema ema ja vanaema ja kasuisa, minevikust Carl von Linne õpilane, kes leidis kaks sajandit tagasi Uus-Meremaal müstilise kivi ja jagas selle neljaks, Greta Garbo, Stalin... Hüpatakse eri ajastute vahel – tänapäeval ja kaugemas minevikus ja teise ilmasõja ajal. Rännatakse kõikjal – Lapimaal ja Californias ja Kopenhagenis ja Moskvas.
Lugu paraku ei lõpe, kui kaas vastu tuleb, sest «Neitsikivi» on alles esimene kuueosalisest sarjast. Niisiis seiklus jätkub.