/nginx/o/2014/05/09/3016284t1hd207.png)
On õudusttekitav, kui ühel heal päeval sisened oma korterisse, kuid seal elab keegi võõras ning ka su koer ei tunne sind ära ning on valmis nagu sissetungijale hambad sisse lööma. Ent see on alles algus. Kui oleksid leplik, võiksid rahulduda sulle määratud tollimehe tööga, kes peab kontrollima paralleelmaailmade vahel rändajaid. Aga kui sa ei ole leplik ja saad ühtäkki teada tõe?
Juba pärast esimest paarikümmend lehekülge kippus hing liigitama «Mustandi» niiöelda väärtulmeka kilda. Hing ei eksinud. Raamat on väärt lugemist ning haarama järgmist – «Puhtandit» – et teada saada, millega see värk kõik lõpeb.
Lukjanenko on kaudselt seotud Eestiga, sest andis ju tema teos nime meie vastalistele ehk Öisele vahtkonnale. Aga tont sellega, ega meest saa seetõttu süüdi mõista ja tema raamatuid põletama hakata. Ja üleüldse, vene ulme ning Lukjanenko on sedavõrd tasemel, et ületavad rahvuste piire.
Niisiis, isegi su koer ei tunne sind ära, peagi ka naabrid-sõbrad-tuttavad ja lõpuks ka vanemad. Ent see on tagajärg. Põhjus peitub selles, et sa oled väljavalitud. Sa saad üleloomulikud võimed, peaaegu surematuse ja mõnusa töö. Ainult et sa oled eriline, pääsed ligi sellele, millele on pääsetud ligi vaid korra – Stalini ajal – ning saad teada tõe tegelikkusest. Saad teada, miks on meie elupaika kutsutakse kolleegide ehk funktsionaalide seas Maa kaks ja mis toimub Maa ühes. Nüüd on sul otsustada, kas sulged silmad või mitte.
«Mustand» ja «Puhtand» on ühed Lukjanenko viiest diloogiast. Mõistagi nõuaksid ulmefännid kõigi nende maakeelde tõlkimist ning siinkohal ei saa vastu vaielda, nõudmine on põhjendatud.