/nginx/o/2014/03/26/2915306t1hb740.png)
Ära usu templirahvast. Ära usu õigupoolest midagi, sest vastasel korral võid sattuda probleemide sasipuntrasse. Ent kui satud – ikka juhtub – siis tunne kohalikke olusid ja ole järjekindel. Nii peaks kõlama Sujata Massey teise eesti keeles ilmunud jaapanliku krimiromaani moraal.
Tore, et Massey esimesele raamatule «Surm lumes» järgnes siinmail teine. Mõlemad on lugemist väärt. Ja mitte pelgalt seetõttu, et need on head krimkad, vaid tegevuse viimine Jaapanisse annab teosele kamaluga lisaväärtust.
Rei Shimura on noorepoolne tšikk, kes üritab Tokyos antiigiärinaisena leiba teenida ning briti juristist elukaaslasega kakeldes-armastades elu korda seada. Kui kõik kulgeks loodetud moel, siis seda ilmselt trükivärviga paberisse ei pressitaks.
Niisiis soetab Rei kuulsa zen-templi omanike perekonda kuuluva rikka daami palvel kummuti, mis osutub paraku võltsinguks. Algavad kõiksugu jamad. Ning muidugi mõrvad – kus siis nendeta.
Rääkides kirjandusteaduslikust vaatevinklist, siis on tegu klassikalise krimkaga, kus kõik nõuded eeskujulikult täidetud ning kõrvalekaldes puuduvad. On pinget, on hulk tegelasi, kes võiksid olla mõrvarid, on elegantne lahendus, mille poole tasahilju liigutakse. Niisiis sellega on kõik korras.
Korras on ka raamatu lisaväärtuse ehk jaapanlikkusega. Kuivõrd palju me teame sealsest ühiskonnast, selle ülesehitusest ja tavadest? Õigupoolest tühjagi. Hea, kui eestlane suudab nimetada Jaapani rahvaarvu ja viis linna. Aga tänu Masseyle saab tõusva päikese maa olemusest mingisugusegi pildi.
Tuleb tunistada, et võõramaalane Jaapanis ei kohane, sest too maa on sedavõrd erinev kõigi oma kommete, viisakuse, kastisüsteemi ja usuga. Niisiis lugemisest täiesti piisab, ja üksikust turismireisist, kuid püsivaks elupaigaks Jaapan eestlasele väga ei kõlba.