Me muretseme Ukraina konflikti pärast ega tea, mida võivad kaasa tuua üleilmne terrorism ja ususõjad. Küll aga jätame tähelepanuta võimsaima vastase, kelle hävitusjõud on kõige suurem – viirused. Sest kui keegi kavatseb inimkonna arvu reguleerida, siis on see emake loodus.
Üks raamatu peatükke algab nõnda: «2003. aasta veebruari lõpus läks ta Hongkongis lennukile ja sõitis Torontosse. Tema Kanadasse saabumist ei märgatud, kuid mõne päeva jooksul andis ta endast ise teada. Ta tappis 78-aastase vanaema ja nädal hiljem ka tema täiskasvanud poja.»
Jutt ei käi kriminaalist, küll aga mõrtsukast. SARSist. Severe Acute Respiratory Syndrome'ist ehk eesti keeli ägedast raske hingamisteede sündroomist. Antud retkel viis too Honkongist tulnu teise ilma 31 Toronto elanikku.
Siiamaani puudub seisukoht, kas viirus on kes või mis. Ametliku definitsiooni järgi on viirused nukleiinhappest ja valkudest koosnevad bioloogilised objektid, millel puudub rakuline ehitus ning mis paljunevad nakatades elusorganismide rakke.
On viirused, mis on (või kes on), tekitavad need inimsilmale nähtamatud tüübid (surma)haigusi. Iseenesest on ime, et viimastel sajanditel pole toimunud mõnd üleilmset pandeemiat, mis pool inimkonnast teise ilma saadaks, nagu tegi katk keskajal. Ju me pole loodust veel lõplikult välja vihastanud, aga ju jõuame.
Samas on viimastel kümnenditel tabanud inimesi kõiksugu loomhaigused a la linnugripp ja ka aids, mis saanud väidetavalt alguse šimpansiliha söömisest. Raamat «Hüpe» räägibki zoonootilistest viirustest, mis on võimelised ületama liikidevahelisi tõkkeid.
Teisalt peab ka viirusest aru saama. Kui inimkond röövib neilt loodust ja liike hävitades elupaigad, peavad nemadki kohanduma. Miks mitte asustada inimesi, keda on juba üle seitsme miljardi?
Nagu raamatu ametlikus tutvustuses kirjas, viib tuntud kirjanik David Quammen mitme teadusharu piirimail kulgevas tõsielupõnevikus lugeja reisile Austraalia võidusõiduhobuste tallidesse, Kesk-Aafrika džunglitesse, Borneo ja Bali saarele, Kagu-Aasia suurlinnade turgudele, Bangladeshi lagunenud majadesse ja Hiina koobastesse, ajades üle maailma levivate taudide nagu SARSi, linnugripi või ka päris tavalise, kuid igal aastal erineva gripi jälgi.
Aeg-ajalt põikab autor maailma tipplaboritesse ja leiab kõikjal eest kummaliste ja senitundmatute haiguste maailma, milles kiiresti ja kaugele rändav inimloom end üha kaitsetumana tunneb.
„Inimesed ja gorillad, hobused ja kabrikud ja sead, pärdikud ja šimpansid, nahkhiired ja viirused: me kõik oleme selles koos,“ kirjutab autor ega unusta lisamast, et Trooja hobune võib tänapäeval esineda näiteks pardi kujul. Quammen otsib oma raamatus selgust, kuidas, kust ja miks need haigused ilmuvad ja esitab loogilise küsimuse: mis tuleb järgmiseks?
Ajakiri Scientific American nimetas „Hüppe“ 2012. aasta parimaks raamatuks ning see pälvis ka 2013. aasta teaduskirjanike preemia Science in Society Journalism Award.