Keskaegselt Inglismaalt võtaks vaid õlle hinna

Foto: Raamat

Eks ikka rändaks teinekord ajas. Käiks turvaliselt minevikus. Võimalus on võtta kätte miski romaan, kus saad kirjutet ajastust peotäie värvilisi pilte või siis kasutada kontsentreeritud teost a la ajaränduri teejuhti.

Neli kümnendit tagasi kirjeldati siinsetes kooliõpikutes keskaega kui pimedat perioodi, kus valitsesid inkvisitsioon ja mittedemokraatlikult troonile murdnud ülikud. Samas lugedes lugusid keskaegsest Tallinnast või õigemini Lindanisest, polnud asi sugugi nii hull. Peeti pidu, tehti tööd... Elu nagu elu ikka.

«Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale» keskendub 14. sajandile ja brittidele, kuid üht-teist toonast oli omane tervele Euroopale. Kasvõi paratamatu hais ja räpasus, sest kanalisatsioon ja prügifirmad olid veel loomata.

Tegelikult ei saaks tänapäevainimene ilmselt minevikus hakkama. Mõne päeva venitaks ehk välja, parimal juhul nädala, kui tervis vastu peab.

Ei mõistaks me Inglismaa rahvaga rääkida, veel vähem käituda. Ajastutel on ka ealised iseärasused: tol perioodil oli normaalne 7aastaselt tööle hakata, neiu 12aastaselt mehele panna ning meesterahvas – meie mõistes poisike – pidi 18aastaselt olema valmis vägesid juhtima.

Rõivad, mida sajandeid tagasi kanti, tunduvad narrid. Söök, mida söödi, ei läheks vist eriti alla, lauakombed – kõhutuulutamine, ninanuuskamine laualinasse, röhitsemine ja kätega söömine – isu ilmselt ei tekitaks. Voodi, kui niisugust sai lubada, tundub oma õlgmadratsiga ebamugav. Vaba aja veetmine kogu selle tantsu, laulu, mängude ja hukkamistega võib toonasele rahvale põnev tunduda, kuid mitte meile...

Küll aga võiks keskaegselt Inglismaalt mõndagi üle võtta – näiteks riigi poolt määratud õlle hinna, mis oli mõnusalt väike.