Suurepärane romaan neile, kes peavad lugu maitsvast toidust – ja kes ei peaks –, tahavad teada, kuidas tegutseb üks New York Timesi toidukriitik, toimib ajakirjandus, toimivad restoranid, maitseb üks õige sushi (hind 100 dollarit söögikord) ja kuidas selle maitset luuleliselt kirjeldada...
Võiks arvata, et raamatu toidukriitiku elust võtavad pihku vaid tipprestoranide kliendid, selleks et loetule kaasa noogutada à la: üheksa maitsetaime ravioolid on tõesti võrratud ning 1989. aastakäigu Bon Pasteur on tõesti ploomine. Aga tühjagi. Restoraniarvustusi loevad pigem just need, kel pole võimalust endale lubada 100-dollarilist sushi’t või õhtusööki, kus sommeljee on pisut solvunud, kui klient tellib pearoa kõrvale kõigest 50-dollarilist veini.
Ju tahab iga gurmaan – ja seda oleme me kõik – kasvõi mõtteis viibida maitsete imedemaal. Vaadatakse ju reisisarjugi ja loetakse rännuraamatuid teadmisel, et endal ei õnnestu iial minna avastama Aafrika tasandikke või Himaalaja mägesid.
Ja teisalt... Eks eestlane ole üsna kodukootud tüüp, kes ei tunne end mugavalt valgustatud saalis ja lumivalge linaga kaetud laua taga, kelnerid ja veinivalajad ümber hiilimas. Hämar pubiõhkkond sobib ugrile märksa paremini.
Tegelikult pakub «Küüslauk ja safiirid» kaugelt enam kui ülevaateid restoranidest ja roogadest.
• Toidukriitik tipptasemel väljaandes peab olema ka ise tipptasemel, kuid selleks et tippu jõuda, tuleb teha tippsportlasele kohast tööd – jõuda noorena kööki, asuda maitseid avastama, saada kokkamises vilunuks, elada toidu keskel päevast päeva. Reichl näiteks tunnistas, et mõni üksik kord ei mõista ta, kuidas roog on valminud või mida täpselt sisaldab, kusjuures paljud koostisained on tavainimesele tundmatud.
• Restoranid, vähemalt New Yorgis, kasutavad kõikvõimalikke trikke, et sööma tulnud toidukriitikut ära tunda ja teda eriliselt teenindada. Reichli pilt olnud paljude restoranide teadetetahvlil ning kui ajakirjanik einestama tuli, sai töötaja, kes ta esimesena ära tundis, 500 dollarit preemiat. Sest arvustus väärikas ajalehes võis tõsta söögikoha tippu või paisata põrmu. Et teda teenindataks lihtinimese kombel, maskeeris Reichl end kõige erinevamateks persoonideks, kuid elas end ossa liialt sisse ning see hakkas ta enda olemust rüüstama.
• Kui sa ei tea, mis on hea, saab sulle rahulikult serveerida keskpäraseid roogi, mida mõned söögikohad – New Yorgis küll, aga mitte Maarjamaal... või? – ka teevad. Nii ei saagi surelik aru, kui talle kallis restoranis kräppi serveeritakse, sest ta usub nime ja hinda. Pädev restoranikriitik on hädavajalik.
• Väärt roa valmistamine ei pea olema keeruline. Raamatus on autor otsustanud piltide asemel teksti vahele pikkida peotäie retsepte, millest nii mõnigi on lihtne ja kasutatav.
Ülaltoodu on vaid osa sellest, mida «Küüslauk ja safiirid» pakkus, aga ülejäänu jäägu lugeja avastada.