Geniaalsus peitub lihtsuses. Võtad kamalutäie populaarteaduslikku artiklit – mõni lühem, mõni pikem – trükid lehekülgedele, köidad kaaned ümber ja saad laheda raamatu, mille pikaks pealkirjaks on: «162 selgitust lahedatele leiutistele, toredatele toodetele ja meditsiililistele mõistatustele.»
Raamatut lugedes adud, et täiesti uskumatu, millega maailma teadlased on aastate jooksul tegelenud ja mida välja selgitanud. Või vähemalt üritanud välja selgitada, sest mitmel puhul tunnistatakse ausalt: me ei tea, kuid arvame. Miks ei saa lahtiste silmadega aevastada ja kas aevastamine paneb südame korraks seisma? Miks mõned armid ei päevitu? Miks pole teadlastel õnnestunud luua elu? Miks ühed pilgutavad silmi rohkem kui teised? Kõigile küsimustele on vastus olemas.
Miks liim liimib? Kuidas saadakse toornaftast bensiini? Kuidas tehti ja tehakse seepi? Vitamiine?
Kuidas saadi vanasti kelli õigeks? Milline on korvpallis ideaalne viskekaar? Millel põhineb Farenheiti skaala?
Kuidas muututakse kofeiinisõltlasteks? Kas südamevähk on olemas? Kas rasvad ja süsivesikud on kahjulikud?
Jne, jne...
Vastused ei ole lihtsad inimesele, kes keemia ja füüsikatundides magas ega tea midagi raskusjõust, aminohapetest, retseptoritest, stringidest (jutt ei käi kehavarjust, kui nood stringid midagi just varjavad), bakterite ja viiruste erinevusest (kuigi see selgitatakse raamatus lahti) ja muust säärasest. Ent kes vähegi viitsis õppida ja ka kooli järel populaarteaduslikel artiklitel silma peal hoiab, selle jaoks on raamat puhas rõõm.
Raamatusse tuleb süveneda. See pole mõni lihtne krimka või reisijutt, mida võid lugeda keset laste möllu või telerist näidatavat jalgpalli. Sestap tasuks antud teost uurida kas õhtul rahus ja vaikuses või teatud ruumis, kus keisergi jala käivat ning kus pole segavaid faktoreid.
Lõpetuseks tuleb tunnistada, et raamat on siiski haigutamapanev – haigutus tuli peale teatud artiklit lugedes, aga nii pidigi juhtuma, sest teadus ei eksi