Lugeja teeb koos Trille ja Lenaga kaasa aastarigi jaanipäevast jaanipäevani. Sinna mahub üle mõistuse palju sündmusi – matused, pulmad, tembud, mis päädivad ajupõrutusega. (Muuhulgas päästab kumbki teise elu.) Samuti kergemat sorti tempe, mille kõrval Vahtramäe Emili omad on lasteaia vanema rühma tasemel. Nad peavad kõik läbi mängima – pühapäevakoolis kuuldud loo Noa laevast (et näha vikerkaart) ja stseeni, kus Jeesus mägedes eksinud tallekest kaljunuki pealt päästab. Täta-memme sõjajutud inspireerivad lapsi raadiovastuvõtjaid kokku korjama ja küüni taha maha matma. Legend Prõmaka-Mathilde küla nime saamisest õhutab Lenat mängima röövlilaeva käilakuju ja prõmakas vastu kaid ei jää ka tulemata. Kõrgelt kukkumised, hüppamised, allalaskmised ning ajuvapustus kujunevad rutiiniks. Iga kord lubavad nad, et enam ei tee. Isa usub neid iga kord, sest alati mõtlevad lapsed midagi uut ja hullemat välja!
Aga tegelikult valitseb loos täiskasvanute ja laste vahel haruldane kooskõla, hoolimine, mõistmine ja armastus. Sestap ongi nii kurb, kui üks armsatest vanainimestest sureb ja tema käsi on katsudes sama külm kui vastsadanud lumi. Samas, just seeläbi saab Trille teada, milleks on vaja isasid. Mitte selleks, et nood keedetud kapsa lapse taldrikult ära sööks, vaid et olla oma kurva pojaga kahekesi koos kurb. Autor avab Trille ja Lena hinges toimuva mitte otsesõnu seda öeldes, vaid lugejat tasahaaval mõistmisele juhatades.
Parr annab oma väikestele tegelastele vabaduse, aga ei õhuta anarhiat ega vastuhakku. Täiskasvanud oskavad Trille ja Lena meelest tegelikult kõike hästi korraldada, kui nad ainult tahavad. Mõnikord tuleb neile lihtsalt väike müks anda, kas põgenemise, ema eest abieluettepaneku tegemise või hobuste vanadekodu asutamise näol. Lastel on ka vabadus võtta vastutus. Ja seda need suure südamega jõngermannid ka teevad.
Krista Kumberg, lastekirjanduse uurija.
