Tumeainest ja ühekordse eksponentsiaaliga kvintessentsist. Huvitavalt

Foto: Raamat

Iseenesest kummaline, et inimene, kes ei saa vähimatki aru mõistetest nagu ühekordse eksponentsiaaliga kvintessents või aksioni-footoni sidestus, võiks võtta kätte raamatu, kus mainitud teemadest juttu, lugeda läbi ja olla rahul. Aga näe, loeb ja on! Kontrollitud.

Siinkohal olgu öeldud, et selgeks need võõrapärased terminid – mis kuuluvad muide kosmoloogia ja astrofüüsika valda – selgeks ei saanud. Ega pidanudki saama. Esiteks seetõttu, et olid ülimalt marginaalsed kõrvaltegelased ja teiseks pole tavainimesel nendega midagi mõistluikku peale hakata.

Aga jah, neli protsenti universumist on see mateeria, mida me näeme ja mille kohta on tõestus olemas. Ülejäänu on tumeaine ja tumeenergia, mis olevat olemas, kuid mida inimkond veel otsib. Ja just otsimisprotsessist raamat räägibki.

Pole võimatu selgitada keskkooli füüsikaharidusega persoonile universumi olemust ja käitumist, ent seda tuleb teha lihtsalt ja põnevalt. Mis küll ei tähenda automaatselt, et universumi olemus ja käitumine ka selgeks saavad. Ei saa. (Taas kontrollitud!) Aga mingi aimdus tekib.

Teadlaste kaudu liigutakse teoses algusest tänasesse ehk siis käiakse – kord kiiremini ja pealiskaudsemalt, siis taas rahulikult ja põhjalikumalt – läbi universumi avastamise ajalugu. Kes ja kuidas avastas, arvas ning ennustas mida. Mil moel ja mida mõõdeti ja kus tekkisid küsitavused ja kuidas leiti vastused, või siis ei leitud.

Et segane värk? Nii ja naa. Selgitus võib olla segane, kuid universum olevat oma olemuselt liiga lihtne, mis paneb kahtlema.

Raamtu ametlik tutvustus on äkki selgem.

Viimaste aastate jooksul on käputäis teadlasi üksteise võidu püüdnud seletada üht iseäralikku asjaolu meie universumis: vaid neli protsenti sellest on aine, millest koosnevad inimesed, raamatud, tähed ja planeedid. Kõik ülejäänu on täiesti tundmatu. Just seda salapärast osa nimetavad teadlased tumedaks – tumeaineks, tumeenergiaks.

Richard Paneki kaasahaarav jutustus kõneleb sellest, kuidas teadlased oma kosmostkõigutava järelduseni jõudsid. Ta jutustab müstiliste substantside, tumeaine ja tumeenergia otsingutest. Sellesse otsingusse kaasatud teadlased, kes on ühtlasi ka raamatu peategelased – Saul Perlmutter, Brian Schmidt ja Adam Riess –, pälvisid oma avastuste eest 2011. aasta Nobeli füüsikapreemia.

Ent need teadlased ei töötanud üheskoos. Raamat on samaaegselt ka sissevaade kibedasse konkurentsi ja viljakasse koostöösse, ahhaa-hetkedesse ja tupikutesse, mis teadlaste otsinguid ilmestasid, teadust uuendasid ja universumi taasleiutasid. Panek jutustab paeluva loo, mis heidab valgust laiale lugejaskonnale tundmatu eriala lavatagustele soppidele.

Lõppu veel Tõravere observatooriumi kosmoloogia osakonna juhataja akadeemik Enn Saare arvamus raamatust.

Meie arusaam Universumist on muutunud viimastel aastakümnetel aina põhjalikumaks, eeskätt tänu uutele vaatlusandmetele – me oskame mõõta reliktkiirgust, mis on pärit Universumi lapseeast, teame, et galaktikad on koondunud hiiglasuurde kalavõrku, mis ruumi täidab, näeme galaktikate kasvu varastest täheklompidest praegusteks hiidspiraalideks, nagu meie enda Galaktika.

Samal ajal on meie ettekujutus Universumist just praegu eriti puudulik. Me oskame kogu vaatlusinfot seletada ühtse füüsikalise pildina, kuid see pilt sisaldab väga omapäraseid mõisteid, tumeaine ja tumeenergia. Need moodustavad kokku lõviosa Universumist ja määravad selle arengu, jättes Universumi nähtavale osale vaid mõne protsendi koguainest. Tumeainet pole keegi veel näinud ega käega katsunud, kuigi meil on aimu, millest see koosneda võib, aga saladuslik tumeenergia, mis Universumit praegu laiali puhub, on meile praegu veel üleni suur mõistatus.

Richard Panek püüab seda tumedat Universumit lugejale tasapisi lähemale tuua, ja saab sellega hästi hakkama. Kuid Paneki raamat on eriline, sest see räägib kosmoloogiast selle tegijate kaudu. Ta kirjutab tuntud astronoomidest ja füüsikutest, vaatlejatest ja teoreetikutest, projektide vaevalisest sünnist, omavahelistest suhetest ja intriigidest – kõigest, millest teadusartiklites ja raamatutes pole viisakas rääkida. Suure osa raamatust moodustab tumeenergia Nobeli preemia lugu, mille kaudu on huvitav jälgida radikaalselt erinevaid tööstiile astronoomias ja osakestefüüsikas.

Paneki raamat põhineb pikkadel vestlustel USA kosmoloogidega ja annab USA-keskse pildi kosmoloogia arengust; Euroopa ja kunagise Nõukogude Liidu kesksed pildid oleks erinevad. Seda ei saa aga pahaks panna, sest iga uurija näeb elu ja inimesi isemoodi, ja igal pildil on omaette väärtus.

* * *

Kokkuvõtteks: keda huvitab universum, see lugegu. Keda ei huvita, lugegu samuti – äkki hakkab huvitama.