Alustuseks tavapärane tõdemus, et teler on kuradist ning kes tahab Süvahavva saagast õiget elamust, peab võtma kätte raamatu. Nii lihtsalt on, sest kaadrite tõtlik kerimine välistab vaimse süüvimise ja sellegi, et sa peatud korraks ning teed enesele selgeks, kes on vaigutaja, rõugutaja või arbuja tegelikult. Kuigi jah, kes vähegi viitsinud viivukski väisata esivanemate vaimumaailma, teab seda niigi. Samas on kordamine tarkuse ema. Ja kordaja tarkuse isa?
Niisiis «Süvahavva». Tänapäeva eesti kirjanduse ühe suurkuju Indrek Hargla järjekordne rännak läbi oleviku minevikku. Esmalt teleseriaalina, seejärel raamatuna. Tituleeritud maakeelseks etnopõnevikuks või eestimaiseks «Twin Peaksiks». Iksfaililik on raamat kindlasti ning ka tolle kultussarja deviis «Tõde on kusagil olemas» kehtib täiega.
Eesti keskmine perekond – ema, isa, kaks last – kolib Põlvamaa metsatallu, Süvahavvale. Ja hakkab juhtuma. Tegelikult on juhtunud kogu aeg, sajandeid. Ka talu eelmise omaniku hukk saunapõlengus on salapärane, samavõrd kui tema testament ja sõnumid järglastele. Õigemini järglasele. Arbujale. Kes peab olema üks Süvahavvale kolinud lastest – enesessetõmbunud autistlik Arno või pealtnäha linnatšikk Arnika.
Samal ajal toimub Värravi külas ja selle ümbruses seletamatut. Lapsed kaovad, õnneks leitakse üles. Teele, nõid või ravitseja või kuidas iganes, üritab kurje jõude ohjes hoida. Arbuja kaitsjad annavad endast parima, kuid nende seas käärib. Kunagiste mõisnike järeltulija on oma osa noolimas. Inimesed tulevad Süvahavva tallu surema, olles valmis selle eest maksmagi. Ent mis kõige hirmsam – vaigutaja on taas käimas.
Süvahavva, nagu selgub, on kese. Üks vähestest punktidest maailmas, kus saavad kokku siinpoolsus ja teispoolsus.
Mõistatuslike sündmuste keskmesse sattunud Süvahavva uusasukad proovivad kuidagiviisi selgust saada, millesse ebamaisesse on nad veetud. Mõistmine on ainus, sest lahkumine pole võimalik. Pereema Kristi raiub arbuja kaitsjatele, et on kõige toimunu tõttu loobunud teaduslikust maailmapildist, aga ei kavatse loobuda laste õigustest valida oma tulevik. «Ma ei kavatse mingitel muistenditel sekkuda meie ellu!»
Vastus Kristile on karm ja kivine: «Sina ei loobu laste tulevikust? Sinu laps ei vali tulevikku! Minevik valib ta ise.»
Esimese suve lõpus selgub pisut. Et kes on uus arbuja. Kuid see on alles algus. Vaigutajast nii lihtsalt ei vabane. Ootame järgmist suve.
Tore muinasjutt, või mis? Pisut õudne, kuid kindlasti ilusa lõpuga? Või äkki on muinasjutul, kuhu toetuda? Arbujad on siinmail alati olnud, ristipuid, et surnud ei naaseks, lõigatakse tänini. Kas tõesti teame meie, tänapäevased materialistid, haritud ja arvutiseerunud, maailma asjades rohkem kui meie esivanemad, kes andsid sajandite jooksul edasi tuhandete aastate tarkust? Äkki me lihtsalt ei viitsi või ei taha süüvida sügavamale, vaid piirdume pealiskaudsusega, sest nii on mugavam?
On selle hingede maailmaga, kuidas on, Süvahavva on raamatuna sama äge kui paigana, olgugi nii üks kui teine kaasaegse materialisti (Hargla on väitnud, et vaimudesse ja kolavatesse hingedesse ei usu ning tal polevat mingit põhjust teadaolevaid loodusseadusi kahtluse alla seada) looming.