Vaata millisest küljest tahad, kuid Viljar Loor – võrkpallur, kui mõni noorema põlve spordihuviline ei tea – on Eesti parim pallimängija läbi aegade. Ühelgi teisel pole kõrvale panna sama säravaid saavutusi, ükski teine pole olnud täiuslikkusele sama lähedal ega pretendeeri ajaloo suurima staari tiitlile. Loor pretendeerib, sest paljude arvates pole sama vinget temporündajat planeedil Maa enne ega pärast teda olnud.
Olümpiavõit, kaks MMi ja viis EMi tiitlit... Ent asi pole pelgalt medalites. Loori elulooraamatu avapeatükis kirjeldatakse meie mehe maagiat 1978. aasta MMil Roomas, kus ta valiti mõistagi turniiri sümboolsesse koondisse. «Mängida kaks turniiri tähtsaimat kohtumist vahetuseta, lüüa vastase blokki vaid üks kord – ja ka siis nii, et pall jääb mängu –, lüüa kõik ülejäänud pallid blokist mööda või üle bloki põrandale, ei kordagi auti, eksida kaitses kahe mängu peale vaid kord... Midagi taolist polnud statistikud oma paberipakist seni leidnud.»
Kummaline, kuid Loori pole iial valitud Eesti parimaks meessportlaseks. Tol maagilise MMi aastal sai tiitli Aavo Pikkuus, viiendat korda järjest, MMi meeskonnasõidu hõbeda eest. Olümpiavõiduaasta parim, Jaak Uudmäe, on ehk õiguspärane valik, kuid 1982, teise MM-tiitli järel – Loor & Co purustas finaalis Brasiilia 15:3, 15:4, 15:5 – otsustanud spordiajakirjanikud nii: võõrklubis mängija poolt ei tohi üldse hääletada, ta pole meie sportlane! Aga Loor mängis Moskva CSKAs. Seega kriips peale.
Meedial on jõudu, aga kas alati ka mõistust? Rahva jaoks oli Loor oma poiss. Igaüks sai aru, et N. Liidu esiliigast, kus Kalev toona mängis, koondisse ei pääse. Oldi erakorralistel alustel, Loori pärast, punameeskonna poolt. Kusjuures pruukis Kalevil vaid kõrgliigasse naasta, kui ka Loor oli tagasi.
Loor oli looja, kes tegi mängust kunstiteose. Legendaarne treener Vjatšeslav Platonov tõdes raamatus «Võrrand kuue tuntuga», et Loori temporünnak, see pole naelade tagumine, vaid petmine, leiutamine, vinditamine, vastase väljakupoole ülepuistamine langevate lehtedega. «Kolmekordselt neetud petted, kuivad lehed, ei näi tõsistena. Nendega oleks justkui kerge toime tulla, tasub end vaid kätte võtta, pingutada, püüda, liigutada. Ja nii nad liiguvad, püüavad, katavad kõige ohustatuma tsooni, aga Loor, kõikenägev kavaldav Loor lükkab palli vaikselt hoopis teise tsooni. Vaenupoolel tõuseb sahin, susin, sõim, aga see tähendab võrkpallis enamat kui loodusõnnetus.»
Raamatu autor Gunnar Press on suutnud raamatusse mahutada Loori loo kõrval ka Eesti võrkpalli ajaloo, legendaarsest 1968. aasta N. Liidu meistritiitlist kuni punariigi lagunemiseni kõigi oma tõusude ja mõõnade ja skandaalidega alates legendaarse noortetreeneri poistelembusest kuni kolme koondislase vanglasseminekuni.
Ent Loorist räägitakse ääretult ausalt, see tähendab inimlikult. Räägitakse, kuidas Loor võitles vigastustega, taludes teinekord ebainimlikku valu, kuid ei lasknud end sellest häirida. Kuidas käis toona viinavõtt, kuidas võrkpallikuningas jäi hätta armuasjades ja lõpuks, kuidas ta elust enese käe läbi lahkus, sest ei suutnud tavailmas olla sama tugev ega leida õigeid lahendusi, nagu suutis palliplatsil.
«Eesriie on langenud, valitseb vaikus. Aplaus viibib, et siis seda valjemini puhkeda. Aitäh, Viljar Loor, su suurepärase sportlaskarjääri eest, su inimliku südameheaduse eest! Su viimane otsus pole teiste arvustada. Puhka rahus!»