/nginx/o/2013/09/17/2371754t1h2466.jpg)
Vahel jääb mulje, et haridussüsteem on üks suur lahkumine – ühest koolist ja paigast teise, ikka edasi ja edasi, selleks et õppida üha suurejoonelisemalt kuskil mujal. Olen ka ise sellist teed käinud – hüljanud kodu ning tungelnud millegi suure ja teadmatu poole, et lõpuks ikka koju tagasi jõuda, käed taskus ja inimlikult peaaegu mitte midagi saavutanuna.
Selles mõttes ei tasu sul, hea põhikooli- ja gümnaasiumiõpilane, kiirustada. Võta parem aeg maha. Näe iga päeva kui viimast. Ole teadlik, et koolisüsteemis ringeldes ja tuupides võib lihtne elu ja inimlik kasvamine ununeda või blokeeruda, eriti kui oled pisut kramplik nohik, kes keskendub ametlikult olulisele ning vantsib iga päev kooli nagu robot või pika ketiga koer.
Unusta hinded. Õpi kolmele neid aineid, mis ei puuduta, ja viiele neid, mis puudutavad. Ülejäänud aja võiksid vaadelda ja otsida hingesugulasi – inimesi, kellega sul on ühine lainepikkus ja elutunnetus ning kes sinust tõeliselt hoolivad.
Inimesed, paigad ja muu kaudne on kooli kõige väärtuslikum osa, samuti võimalus vaadata kooli kõrvalt, lugeda seda kui raamatut ridade vahelt, märgates, mis ütlemata jäetakse. Kool on selles mõttes nagu «Foorumi» saade – nii huvitav on jälgida inimeste ilmeid ja seda, millest vaikitakse.
Kui sa aga kooli vormilist külge liiga tõsiselt võtad, jääb elu oma ilus nägemata. Tormad lihtsalt koolist kooli ja avastad viimaks, et mitmed inimsuhete rongid on läinud ja päriselu on justkui elamata jäänud.
Koolikonveieril ei tasuks liuelda ka seetõttu, et see suurendab võimalust, et valid endale vale eriala. Vale eriala küljes aga pead halvimal juhul rippuma kogu elu. Valik on eriti tähtis akadeemilise kõrghariduse puhul, mida ei saa lõputult maksumaksja raha eest omandada. Kui valik on rutakas ja vale, kaotab nii riik kui sina ise, eriti kui oled õppelaenuvõtja ja pead pärast kooli lõpetamist kümme aastat maksma eriala eest, mida sa isegi päriselt ei valinud, vaid lihtsalt emotsiooni ajel krahmasid.
Tasuta ülikooliharidust võiks hoida teadlikumateks aastateks. Enne võiks minna näiteks kodu lähedale ametikooli. Omal ajal ma kartsin seda, kuid nüüd olen aru saanud, et kodulähedus ja lihtne õpe võib olla palju targem valik kui upsakas ülikooli jooksmine. Ülikooliharidus on ületähtsustatud ja osalt ka devalveerunud, sest väga paljud tahavad ülikooli, nagu see oleks tõotatud maa. Olen Eesti kõige auväärsema ülikooli lõpetanud cum laude ja võin öelda, et see fakt on lihtsalt tore fakt, millega pole elus suurt midagi peale hakata. Ameti pidin ma ju ikkagi juurde õppima. Ma muidugi ei süüdista oma kallist kooli, vaid enda valesid valikuid ja üleüldist ülikooli tormamist.
Ülikooli tormamise asemel võiks õppida tundma kodukohta – käia läbi kõrvalteed ja leida isiklikud pühakohad, kus end laadida. On üsna tark tunda paika, kus oled sündinud, ja saada aru, miks oled just sinna sündinud. Kohapeal võib selguda, et sul polegi vaja kuhugi kiirustada, vähemasti enne, kui sa pole päriselt aru saanud, mis asja sa siin maailmas ajad. Samuti võid kohapeal luua oma võrgustiku – inimestest ja paikadest. Sa ei pea selleks tingimata Tartusse või Tallinna minema. Sinu kodukohas on kõik olemas. Hinda seda varakult, sest hiljem – pärast kõiki lahkumisi ja tunglemisi – võib juhtuda, et kodupaik on küll olemas, aga inimesi enam pole, sest kooliaegsed sõbrad on kaugeks jäänud või mööda ilma laiali.
Seega, hea nohik, ära alusta päris elu pärast ülikooli. Alusta juba põhikoolis. Ja kui sa elad ja õpid Tallinnas ja sul on rikkad vanemad, veena neid ostma mõnd talukohta veel eksisteeriva maakooli lähedal. Olen kindel, et su kangelastegu korvatakse kuhjaga. Kujutle ennast näiteks mõnel mõisaalleel septembrikuus sahistamas läbi lehtede, ja sellest juba piisab.