/nginx/o/2013/08/12/1962290t1h1e26.jpg)
Kätlin Kaldmaa on üles võtnud Islandi teema, esitades ühe suguvõsa loo Taani kuninga aegadest tänapäevani. Suguvõsa edulukku satuvad trollid täpselt niisamuti, nagu Kaldmaa kirjutamisse satub hüpersürrealistlikke elemente. Viimasteks on imeliku kujuga joondatud tekst, segadus peatükkide numbrites ja mõnikord üle mitme lehekülje hüppavad tähed.
On suur risk hakata kirjutama võõrast kultuurist sellega juba maast madalast kokku puutumata. Tõsi, pealtnäha pole Kaldmaa romaanil islandilikkuse seisukohast midagi viga, aga seda vaid eestlase pilgu läbi. Islandlane võib sealt siiski lapsusi leida, kasvõi nihkunud rõhuasetustes.
Autorit võib lohutada, et ka täiesti kaugest kultuurist kirjutatud Karl Rumori «Krutsifiksi» portugali keelde ei tõlgitud, ehkki väliselt oli kõik korrektne. Brasiilia mees ei tundnud end Rumori raamatus lihtsalt ära.
Kõigepealt Kaldmaa raamatu plussidest. Hästi on kujutatud Gudruni ja Jónsi «telepaatilist» suhtlemist üle mere seitsme aasta jooksul. Kuidas külavanemate kogu apaatseks muutunud naist uuesti mehele tahab panna, kuidas siis vana mees jälle merelt tagasi tuleb ja mehed omavahel võistlevad.
On tulnud välja kena lause: «Gunnstein Arngrimsson jääb selja taha maha ja enam ei ütle ta Gudrunile lausetki, ainult vaatab oma kurbade silmadega.»
Kuidas Ólöf ja laps üritavad joodikust ja totrast Haraldurist kõrtsi välja saada. Kuidas taanlane Age Nörresund päästab oma konkskäega lapsed. Raamatus leidub ju niisuguseid lehekülgi, mille kohta ehk ka islandlased ütleksid: jah, need oleme meie, need on tõesti meie väikesed lood!
Häda on aga selles, et raamatusse on sattunud liiga palju materjali. Mõndagi jääb arusaamatuks. Kõigepealt see trollitüdruk. On ta siis laps või troll, kuidas teda mõista? Raamatu lõpupoole oleks ta nagu laps, siis aga veel keerulisem lugu võitlusest lohega.
Saan aru, et autori eesmärgid on sürrid, aga lugeja ootab enda ja loo kirjutaja vahelist kokkulepet, et too ikka aru saaks, kellest kirjutab.
Teine asi — lõpus leiduv globaliseerunud maailma kirjeldus ei sobi Eyri fjordi ja Islandi arhailise kontekstiga. Jääb ebaselgeks, mis konverentsil noored kohtuvad, miks minnakse Bagdadi.
On liiga palju keeruliste nimedega tegelasi, kelle meeldejätmine oleks hõlpsam siis, kui nende iseloomud oleksid paremini välja joonistatud. Praegu jääb kõik liiga konspektiivseks ja põgusaks. Autorile ei teeks selgem väljenduslaad mitte paha: ideed on tal head, aga väljendus ei lase neil lõplikult maksvusele pääseda.