Maavärinaist, mis Eestis oleks mõrvarlikud

Foto: Raamat

Imelise teaduse raamatusari jätkub maavärinaga. Millest Eestimaa õnnesks puutumatu on, kui mitte pidada värinaks toda väikest võbinat 1976. aastal Osmussaare kandis, mis, tõsi, oli tunda ka mandril.

Teiste muredest on kuidagiviisi rahulikum lugeda ja õhata, et elame siiski soodsas paigas: ei maavärinaid, ei nendest põhjustatud tsunamisid ega mürgiseid elajaid, mis värinatesse küll ei puutu, aga ikkagi. Sügishallus ja talvekülmus lähevad justkui meelest või on muutunud harjumuspäraseks.

Niisiis maavärinad. Kohutavaim, millega emake Maa meid – õigemini neid – kostitab. Purustavad ja tapvad. Ennustamatud. Või siiski... Maavärinaid saab ennustada, täpsemini neid ennatlikult tajuda ja nende eest hoiatada, kuid kõigest paarkümmend sekundit varem. Mis tundub olevat imelühike aeg, kuid siiski piisav, et välkkiirrongid ja metrood seisma jätta, elektrijaamad peatada ning sellega säästa tuhandeid inimelusid.

Kusjuures, nagu raamatust selgub, ei tapa mitte maavärin, vaid rusud, mille alla inimesed jäävad. Ning ehituslikult olla Eesti mõrvarlik, kui siin maa korralikult vappuma juhtuks. 1988. aastal toimus Armeenias, Spitakis, 7-magnituudine värin, mis ei ole teab mis hullu, kuid hukkunuid oli 25 000. Põhjus: paneelmajad, samasugused, nagu Lasnamäel ja Mustamäel ja üle Eesti, vajuvad kaardimajana kokku ning tapavad.

Seismoloog Heidi Soosalu on öelnud antud raamatu kohta järgmist:

«Musson käsitleb oma raamatus kõiki maavärinaid puudutavaid olulisi aspekte, nagu näiteks mis vahe on magnituudil ja intensiivsusel või mis on maavärinatega kaasnevad ohud ning millised ennetamise-ennustamise võimalused. Minul kui seismoloogil tekib ikka ja jälle tuttav tunne: „Jah! Seda terminit/asjaolu jne olen minagi pidanud püüdma selgitada!” Tuleb tunnistada, et Musson selgitab neid viisil, mis ka tavainimesele hõlpsasti arusaadav tundub.

Mussoni raamat on eeskujulik näide kvaliteetsest populaarteaduslikust kirjandusest, sest see on nii H-U-V-I-T-A-V! Lugesin seda suure naudinguga, vahest nagu värvikat ajaloolist romaani, kuhu on vürtsiks pikitud muigamapanevalt anekdootlikke lugusid. Mussoni jutul on toredalt loogiline struktuur: algosas esitatakse probleemipüstitus ja lõpposas asutakse võimalike lahendusmeetmete kallale. Samas liigub lugu piki ajatelge. Eks nii on arusaam maavärinate kohta arenenud: müütilisest jumalate karistusest selgete tagapõhjadega loodusnähtuseni, millele viimaks püütakse ka vastu hakata.

Mulle meeldis Mussoni kuivalt humoristlik, kohati sarkastiline stiil. Kujutan ette, et temal kui pika kogemusega seismoloogil on tulnud küllalt ette olukordi, mil täiesti nördinud olla – ikka ja jälle ei saadud temast õigesti aru või aeti mõisted segamini. Sellistes situatsioonides on huumor väga hea relv.

Samas ei pea ma Mussoni stiili õelaks ega üleolevaks, pigem soovib ta selgitada nähtusi põhjalikult ja kujukalt, mis tal ka hästi õnnestub. Olgugi et seismoloogia hõlmab palju keerukaid arvutusi, kus on palju lahtiseid otsi ja komplitseerivaid tegureid, suudab Musson olulised põhitõed lihtsalt lahti seletada, nii et isegi täppisteadustesse ebamugavusega suhtuvatel inimestel on seda mõnus lugeda.»