Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

(Ulme)pärlid kõigesööjale

«Kaaren. Vene ulme antoloogia», tõlkinud Veiko Belials ja Arvi Nikkarev, Skarabeus, 419 lk.

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raamat «Kaaren. Vene ulme antoloogia» Tõlkinud Veiko Belials ja Arvi Nikkarev Skarabeus, 419 lk | FOTO: Repro

Ulmekirjanduse andunud fännidel võib olla oma arusaam, kuid sellele, kes loeb fantastikat puhuti, on Arvi Nikkarevi annuaalsed antoloogiakogumikud väärt kraam. Alati head, kvaliteetsed ja oodatud.

Esmalt muidugi see, et lühilood, mida antoloogiates esitatakse, on, nagu sõnagi ütleb, lühikesed. Teinekord pole kindel, kas mitteulmefänn pikemat lugu viitsibki lugeda, aga mõnekümneleheküljelist kindlasti. Puänt saabub ruttu.

Teiseks on antoloogiatesse koondatud pärlid ning siinkohal võib öelda, et pärlite pildumisel kõigesööjate ette pole miskit halba.

Ning kolmandaks: väärt ulme arendab. Paneb teinekord mõtlema ja vaatama maailma ning minevikku-olevikku-tulevikku laiemalt. Ja kui ei pane, siis tühja sest, hetkelisel emotsioonil on kah väärtus.

Nagu antoloogiates ikka, niidetakse «Kaarnaski» laia looga ehk lugusid siit ja sealt nurgast.

Ulmefännid oskavad kindlasti vedada paralleele ja lugusid liigitada, tavainimese mõõdupuu on lihtsam: üks jutt meenutab Hitchco­cki; teine on tuntud muinasjutu tõlgendus või edasiarendus; kolmas peegeldab truudust ja võõristust harjumatule; neljas näitab ideelisuse mõttetust meie mõistmatult mitmekülgses, looduse juhitud maailmas; viies on lahe action, kuues müstiline rännak keelatud maale kogu oma absurdsuses ja filosoofilises lihtsuses. Seitsmes...

Ühesõnaga väga lahe lugemine ja antoloogia koostajale sooviks vaid jõudu jätkata samas vaimus.

Tagasi üles