Tuhandeaastased inimesed ja kommunism

Foto: Raamat

Kui lugeda poolesaja aasta taguseid tulevikuennustusi, siis on mõndagi täitunud. Ja mõndagi mitte. Autod ja lennukid on muutunud kenamaks ja turvalisemaks, kuid töötavad samal moel kui sajand tagasi, energiat annab fossiilkütus, Veenusel me lõunatamas ei käi ja robot tuba ei korista. Pagan, see on pessimisti jutt...

Vaadakem pigem edusamme infotehnoloogias! Meil on arvutid, mille taga saavad lapsed päevade viisi istuda, mobiltelefonid tundide kaupa suhtlemiseks, sajad telekanalid, mis näitavad tantse tähtedega ja Eurovisiooni lauluvõistlust. Äge! Pagan, taas pessimism...

Meie eluiga on kasvanud, suudame alistada nii mõnegi surmava haiguse, rasket tööd on jäänud vähemaks, me teame, et Higgsi boson on olemas...

Hea küll, aitab irooniast. Olgem optimistid. Antud raamat näitab teed tulevikku ja väidab, et:

Esimene tuhandeaastaseks elav inimene on juba sündinud. Me suudame peagi kasvatada tüvirakkudest kehaosi ja keharakke ümber programmeerida, ravimaks haigusi seestpoolt.

Me ei pea peagi fossiilkütust valmistama fossiilidest ja suurima osa energiast annab varsti päike.

Õige pea hakkavad bakterid valmistama meile kõike – ravimitest plastini – ning nanotehased teevad lõpu kapitalismile ning juhatavad sisse uue, küllusest pakatava ühiskonnakorra.

Me võime manipuleerida loodusega, suurendada märgatavalt toidu tootmist ning sellega paranda planeedi Maa seisundit.

Eelnev pole pelgalt jutt, vaid osatine reaalsus. Raamatu autor on reisinud ümber maailma, uurinud ajalugu muutvaid projekte ning nähtu selgelt, huvitavalt ja värvikalt kirja pannud. Ta on kohtunud geeniustega, keda maailm veel ei tunne, tehnoloogiatega, mis tunduvad ulmelised, masinatega, mis hämmastavad, farmeritega, kes teevad kõrbest paradiisi...

Jutt on ilus, ent veelgi ilusam oleks asi siis, kui meie siin väikeses Eestis saaksime protsessis osalised olla. Me saaksime, kui tahaksime, küll aga peaksime selleks üht-teist muutma.

Autor jõuab selgele järeldusele, et tulevik on haritud inimeste päralt ja tippu tõusevad riigid, kes panustavad eelkõige haridusele. Haridus ja veelkord haridus. Meie lapsed peavad koguma tarkust, aga mitte tuimalt ja tuupides, vaid loomiguliselt, sest tulevik on nende päralt kes suudavad näha, mida pole enne nähtud ja luua, mida pole varem loodud.

Me peaksime kogu oma mõttemaailma ümber kujundama, vabanema piirangutest, olema valmis välkkiirelt reageerima kõigele uuele. Või veelgi parem: looma uut. Mudamere ääres, porikalda peal mugavat elu elades kaugele ei jõua.