Kas olevikuorjust või minevikku saab remontida?

Foto: Raamat

Inimkonna (lähi)tulevik on kaugel helgest, pigem katastroofiline. Praegu maailmas toimuv on katla juba kuumaks ajanud, on vaid aja küsimus, millal keedus keema läheb ning üle ääre mullitama hakkab. Nii arvab Tiit Tarlap oma uues romaanis ja tal võib isegi õigus olla.

Loodetavasti toimib ka päästemehhanism – me saame ajas tagasi minna ja mõjutada minevikusündmusi, et nõndaviisi tulevik ära remontida.

Eesti ulmekirjanikud on kahtluseta maailma tasemel ning seda kinnitab Tarlapi «Aegade julm laul».

Niisiis tulevik. Maailm mässab, majandus ei toimi, lumpen on haaranud võimu, käib üleüldine sõda. Üksikul saarekesel kesk kaost, Tsitadellis, üritatakse päästa, mis päästa annab. Mäluliini kaudu saab «sukelduda» minevikku, et leida pöördepunkt, kus asjad valesti läksid. Sukeldajaid on üksikuid, igaüks tuulab oma ajastus, aega napib.

Peategelane Ivor on sattunud tsivilisatsiooni hälli juurde, kus metsarahvast saab karjakasvataja ja põlluharija, ent samaga lõheneb ühiskond orjadeks ja orjapidajateks. Nii on ja nii jääb, nagu selgub. Maailmakorraldus, kus inimene on inimesele sõber, seltsimees ja vend, pole võimalik. Alati on keegi, kes valitseb, ja keegi, keda valitsetakse ning kes teeb ära töö. Kapitalism on seesama orjandus, aga teise nimega. Mõtlemapanev.

Küll aga on Ivori reisid kaugesse minevikku pelk selguse saamine, et ühiskonnakorda muuta pole võimalik. Lahendus tuleviku päästmiseks peab peituma mujal. Ja selleks alustavad Uuringute juhid kõrgemat mängu, viies Ivori kokku kena näitsiku Lennaga, kelle ta juhtumisi päästab ja abiellumise abil Tsitadelli toob.

Mis siin ikka pikalt pajatada, kel vähegi mahti, võiks raamatu läbi lugeda, sest sellele kulutatud aeg pole raisatud aeg. Lisaks põnevusele pakub teos ühiskonnakriitilisust ja ainet mõtlemiseks, kas me oleme siiski õigel teel. Või kas teist teed üleüldse ongi.