Tänapäeva maailmas astub Huysmansi romaan ühte jalga ehk vaid aeg-ajalt esile kerkivate kirjanduslike üleskutsetega aegluse või elu pisiasjade ülistuseks. Need, kes kiiruse ja igavese uuenemise rattalt maha astuda soovivad, pole muidugi kuhugi kadunud, aga kipuvad pigem pöörduma puutumata looduse rüppe kui ülikultuuri finessidesse. Puhas loodus oli paraku miski, mille ees dekadendid ülimat õudu tundsid. «Kunstlikkust muide pidas des Esseintes inimvaimu tähtsaimaks tunnusmärgiks,» ütleb romaan. Nii võib arvata, et «Äraspidi» saatus on jääda lugejaskonna vähemuse huviorbiiti, nende vaatevälja, kes ei pelga rafineeritud lausestust, haruldasi sõnu ja põikeid kultuurinähtustesse, millest kunagi pole saanud osa peavoolust.
Huysmansi romaani lugedes saab elada sisse Prantsusmaa 19. sajandi lõpu vaimsusse, kus elulähedased realistlik-naturalistlikud hoiakud võitlevad kunstimaailma sõltumatust kuulutava estetismiga. Dekadentluse mõiste kinnistub 1880. aastatel, kuigi dekadentlik esteetika ise on terminist tunduvalt varasem. Dekadente iseloomustab uute tunnete ja aistingute janu, antilooduse ja üürikese ilu ülistamine, teatav misogüünia, mis kajastub femme fatale’i ja vampiirnaise kujudes. Dekadentlikke teemasid – prostituudid, kokotid, liiderdamine, alkoholism, uimastid, seksuaalperverssused, homoseksuaalsus, süüfilis jne – kasutab küll ka Émile Zola oma naturalistlikes romaanides, kuid naturalistina teeb ta seda dokumenteerivast vaatenurgast. Kui naturalismis kujundab miljöö indiviidi, siis dekadentlikus romaanis on vastupidi – indiviid kujundab endale miljöö just nagu des Esseintes, luues endale oma isikliku, kunstliku elukeskkonna. Huysmans muide alustaski kirjanikuteed Zola õpilasena, kuid hiljem lahutas teda õpetajast just püüd puhta ilu poole.
/nginx/o/2013/05/10/1744440t1hee1a.jpg)