Leonid Brežnev: müüt, aga omadele lihtsalt Ljonja

Foto: Raamat

«Sümpaatne inimene, Tema näol mängles alatasa heatahtlik naeratus. Tema suust kostis alati huvitav lugu. Ta oli sind alati valmis ära kuulama ja aitama. Rühikas, korrektne, sõijaväelase välimusega mees. Huumor, sujuv kõne... Ta rääkis väärikalt, heatahtlikult, asjatundlikult.» Võib vaid imestada, et antud iseloomustus käib Leonid Iljitš Brežnevi – tolle papplõugadega ja patareidel töötava, medaleid täis riputatud Nõukogude Liidu esiparteilase kohta. Keegi peab eksima, kas iseloomustajad, või meie.

Aleksandr Maisurjani «Teistmoodi Brežnev» koosneb kümnetest lühilugudest, kus avatakse selle sarmika, targa, lihtsa ja toreda inimese ihu ning hing. Autor on võtnud aluseks, et kõik see seitse kümnendit Nõukogude Liidu eksistentsi oli kui karneval, kus igaüks mängis oma rolli, mask ees. Ning raamat piilub maski taha, luues Brežnevist müütilise olendi. Hurmava meesterahva, nagu kirjeldab NSVLi endine juht Nikita Hruštšov: «Vaadake Leonidi. Vähe sellest, et ta on iludus, eitede hirm, ja kuidas inimesed teda armastavad. Nad lähevad tema järel tulest ja veest läbi.»

Tont sest aru saab. Ons Brež­nev lähedaste ja lähikondlaste kirjeldustes idealiseeritud nagu omal ajal suur juht ja õpetaja Lenin või äkki oligi ta just selline... oma jope? Et kui saanuks vaid võimaluse, olnuks Nõukogude Liit muinasjutumaa. Aga nagu Brežnev raamatus kurtis, oli ta vaid üks mutter kogu süsteemist. Tema head ideed põrganud vastu teiste parteijuhtide müüri. Mine võta kinni.

Mis papplõugadesse puutub, siis kõnedefekt tulnud Brežnevil sellest, et ta sai sõja ajal näkku haavata, remontida tuli lõualuud. Aga sellest omal ajal ei räägitud.

Küll aga pidasid lähikondsed Brežnevit helge mõistusega mänguriks, kes tasapisi kogu riigiaparaadi ümber sõrme keeras, näideldes nõrka isiksust, kellega on võimalik manipuleerida. Just näitlemisoskus kergitanudki ta NLKP keskkomitee peasekretäriks, planeedi suurimaks kommunismiehitajaks. Või mis kommunismiehitajaks ... Vennale Jakovile öelnud Brežnev kord nõnda: «Mis kommunism? Tsaar tapeti maha, kirikud hävitati, rahvas peab ju mingist ideest tuge leidma. Olgu parem ebausk, olgu parem rumal, olgu parem must, kuid ikkagi usk homsesse päeva. See võitlus soojendab, see on ader ja sõjanui, piik ja haud.» No tõesti filosoof, suure tähega veel pealegi.

Kui sõjanuiast rääkida, siis kogu see külm sõda NSV Liidu ja USA ehk sotsialismi ja kapitalismi vahel olnud armeejuhtide provotseeritud ning Brež­nev üritanud kõigi vahenditega sellele jamale lõppu teha. Kuulduste järgi hiilinud ta ühel ööl, kui toimus järjekordne riigivisiit, USA presidendi Gerald Fordi tuppa, löönud pudeli viina lauale ja teatanud, et kulla Goša, hävitame oma tuumaarsenalid, siis elab maailm rahus ja õnnes.

Too öine viinajoomine, mis paraku tulemust ei andnud, pole dokumenteeritud, küll aga legendaarne suudlus, mida autor kirjeldab järgmiselt: «Tõeline pööre suudlemise traditsioonis leidis aset 18. juunil 1979. Kohtumisel Viinis otsustas Ameerika Ühendriikide president Jimmy Carter äkitselt hüljata protokolli raamid. «Kõigi hämmelduseks,» meenutas tõlk V. Suhhodrev, «nihkus Carter Brežnevile lähemale ja võttis vasaku käega tal õlgade ümbert kinni. Vastuseks nihkus ka Brežnev ameeriklasele lähemale ja kaks presidenti suudlesid äkitselt hämmeldunud publiku silme all.» V. Medvedjev täheldas, et nad embasid ja suudlesid «rõhutatult kaua». Hiljem küsis Brežnev ärevalt oma tõlgilt: «Ütle, Vitja, ega sest midagi olnud, et me Carteriga suudlesime. Tema ju alustas...»

Või lugu, kuidas Brežnev demonstreeris ajakirjanikele mehhaanilist portsigarit, mis lubas välja võtta vaid ühe sigareti tunnis, et ta liiga palju ei suitsetaks. Küsimuse peale, mida teha siis, kui tuleb peale suitsunälg, hakanud Brežnev naerma ja võtnud teisest taskust avatud sigaretipaki. No tõesti lahe sell!

Raamatus väidetakse, et Brežnevile ei meeldinud eriti tema upitamine, austamine ja jumaldamine ning ta üritas end pidevalt tagaplaanil hoida. Saa siis aru, on see jutt tema inimlikustamiseks välja mõeldud või juhtus tõesti nii, et ta, vaadates uudisteprogrammi «Vremja», torises: «Jälle muutkui ... Brežnev, Brežnev ja Brežnev. Kas tõesti ei tüüta ära?»

Vastuolu vastuolu otsa. No tõesti. Kui raamatut uskuma jääda, siis oligi Brežnev karnevalikangelane, kes mängis Brežnevit. Ent riigis, mis oli teel kommunismi poole, pidigi ilmselt nii olema. Eks me kõik näitlesime. Eesti vihaseimad vabadusvõitlejad pugesid kommunistliku partei kõrgklassi, et süsteemi seestpoolt mädandada, pioneerid laulsid laule Leninist, et häält arendada, väiksemad mutrikesed kirusid koosolekutel imperialismi, et nende kapitalistlik pale välja ei paistaks ...  

Hea küll, olgu Brežnevi ja meie enestega, kuidas on, raamatut tasub kindlasti lugeda. Tekst kulgeb sujuvalt ja huvitavalt, on lõbus ja piisavalt irooniline. Teemad on jaotatud peatükkidesse, lisaks jagatakse küllaga taustamaterjali, mis selgitab toonase Nõukogude Liidu ja selle ladviku olemuse ning elukorralduse.

Aga ikkagi, kumb ta siis oli: Leonid Iljitš või Ljonja?