/nginx/o/2013/05/03/1729270t1h7f26.jpg)
Hämmastav küll, kuid soomlanna Rosa Liksom suudab pöidlapaksuse raamatuga avada vene hinge ja Venemaa. Sel, et teos kirjeldab kolm kümnendit tagasi toimunud rongisõitu läbi kuuendiku planeedi Moskvast Ulaanbaatarisse, pole lugu. Vaevalt et Venemaa vahepeal väga palju muutunud on.
Mees – pealt neljakümnene vene päss, kel kõrvad lopendavad ja kes teeb igal hommikul poh-mellile vaatamata kätekõverdusi – ja tüdruk, Moskvas õppiv soome tudeng, veedavad päevi kinnise ühiskonna kinnise organismi ehk rongi kinnises rakuses ehk kupees. Number 6. Mõistagi on siin vihje Anton Tšehhovi novellile «Palat number 6», kus tegevus toimub vaimuhaigla kinniste uste taga. Ega kupee ja palat teineteisest suurt erinegi, või siiski...
Räägib mees. Tüdruk ütleb raamatus, lõpus, vaid ühe lause, mis on kogu asja tuum. Tsitaadi piiblist, kui mees kingib talle oma noa: «Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle, ja mida ma kartsin, see tabas mind.»
Aga jah, reis läbi Venemaa avaruste... Autor on suutnud kirjeldada Venemaad sellisena, nagu see oli (või on): mineraalveeautomaadid, marsruuttaksod, patsidega koolitüdrukud mustvalgetes vormikleitides, tundmatu maa, selle võrendikud ja hauakohad, ühe ööga kerkinud linnad, rajoonikeskused, külad, lagerabad, aabasood, kõnnumaad, raiesmikud, metsasihid, poliitbüroo liikmete kohmakalt retušeeritud fotod keskväljaku ääres... jne, jne...
Mees räägib. Endast ja olnust, hingest ja hingetühjusest, elavatest ja surnutest. Just täpselt nii, nagu räägib üks tõeline vene mužik.
«Tõdesid on tuhandeid ja tuhandeid. Igal mehel oma. Kui mitu korda olen ma neednud seda maad, aga mis oleksin ma ilma temata. Ma armastan seda maad.»
Vaid ühe lühikese lausega paneb mees paika Nõukogude Venemaa olemuse: «Mu isa elas maailmas, kus kõrts oli kirik, sunnitöölaager klooster ja joomine konkurentsi kõrgeim aste.»
Võimas!
Tüdruk vastas. Mõtteis: «Kuidas võis armastada seda veidrat maad, selle alandlikku, anarhistlikku, kuulekat, mässavat, mitte millestki hoolivat, leidlikku, kannatavat, saatust uskuvat, uhket, kõiketeadvat, vihkamist täis, murelikku, rõõmsameelset, meeleheitlikku, rahulolevat, alistunud, armastavat, visa ja vähesega leppivat rahvast.»
Aga armastus ei küsi, ta lihtsalt tungib hinge. Ja tegelikult saab tüdruk sellest väga hästi aru.
Rosa Liksom on kirjandusfestivali Head Read külaline, ta kohtub eesti lugejatega 1. juunil Tallinnas Kirjanike Liidu majas.
Raamat
Rosa Liksom
«Kupee number 6»
tõlkija: Kadri Jaanits
Koolibri, 2013,
74 lk
/nginx/o/2013/03/25/1656244t1hc044.jpg)