Öö on öö. Öö on dekadendi meelisaeg, siis asjad ei paista välja – neid tuleb ette kujutada. Kujutlusvõimet tuleb eelistada reaalsusele. Inimenegi ei paista nii hästi välja ja võib tegeleda oma asjadega. Dekadent tahab tegeleda oma asjadega. Ka päeval tõmbab dekadent kardinad toale ette. Päike kiirgab ja elustab, päike rõõmustab, päike sünnitab.
Rohkemal või vähemal, otsesemal või kaudsemal moel ütlevad rumeenia mõtleja E. M. Ciorani kogumiku «Sündimise ebaõnnest» aforismid, et elus olla pole nii tore, kui mõned arvavad. Ciorani tõmbas ligi öö. Või õigem oleks öelda, tõmbas ligi ja hirmutas, nagu ihaobjektidega vist sageli on. Tal oli probleem unetusega. Juba noorena ei saanud ta korralikult und ning kondas siis magamise asmel mööda linna ringi. «Ja ongi käes võluv õhtu, kurjategija sõber,» rõõmustas kunagi üks poeet. «Kui ma väga hilja öösel ikka veel üleval olen, tuleb mulle külla mu kuri geenius,» kirjutab Cioran.
«Piirkurbust ei ole,» ütleb ta teisal. Meenuvad ka ühe teise luuletaja read: «Kõigel siin maailmas on piirid, ka kurbusel.» Kas me peaksime neid kahte lauset mõtestama ja analüüsima masendavuse kategooriates? Ja mis kategooriad need sellised üldse on? Kuid võtame käsile hoopis midagi muud. Mängime hoopis üht teise leveli mängu. Tõnu Õnnepalu soovitab järelsõnas mitte liigselt Ciorani eraelust tema loomingu tõlgendamiseks šifrit otsida. Seda on Õnnepalu kasutanud ka soovitusena omaenda romaanide autobiograafilistele tõlgendajatele. Aga me ei tulnudki otsima eraelulisi fakte, sest me oleme need juba leidnud ja oleme Ciorani raamatust sisse võetud kui ühest tumedast mängust, mis ei vii mitte kuhugi. Ei peagi viima, sest see ei peaks olema praktiline raamat. Või siiski, stopp, äkki see siiski on praktiline raamat. Kunagi juhtusin kuulama plaati, mis oli rõhutatult masendav. Lõppkokkuvõttes aga ei tundunudki see masendav, sest masendavusega oli üle pingutatud, see kukkus välja kuidagi maneristlikult. Kogu moraal aga võis olla ka, et liigne masendus ei tööta ja hakkab iseendale vastu töötama. Juhul kui sellel plaadil muidugi oli moraal. Küsite võib-olla, et kas see oli ka hea plaat. Ei. Plaadi nimi? Ei mäleta. Kus kuulsid? Oma kodus.
See Cioran on ikka nii masendav, ütleb mulle sõber, mina teda lugeda ei saa. Kuula mind nüüd, sõber, ütlen sõbrale, loe ikka, sa lihtsalt võib-olla ei mõista kõiki üksikasju. Sa lihtsalt ei mõista, jätkan arutlust niipidi, olles natuke juba ka järele mõelnud – Cioran oli muu hulgas ka naljamees, ütlen välja lause, mida olin hoidnud vaka all.
Esimesed raamatud kirjutas Ciorani Rumeenias ja loomulikult rumeenia keeles. Prantsusmaale kolinuna aga otsustas ta siiski prantsuse keelele üle minna. See on üks õige kirjanduse keel. Prantslased teadupärast armastavad stiili kirjanduse juures kõige rohkem. Sisu on teisejärguline. Cioran pidas stiilipeenust väga tähtsaks – tähtis ei ole, mida sa kirjutad, vaid kuidas kirjutad. Aforisme kirjutas ta ka enda sõnul selle pärast, et keel ei saanud päris selgeks, olid head lühikesed kirjutada. Tegi endale võõrana prantsuse keele sisse pesa, aga päriselt ei kohanenud. Ega ta vist ei kohanenud maailmas ka. Teada on eraeluline seik, kus Cioran kobistas õhtul kell 7 kööki ja nõudis, et naine hommikusööki teeks. Ciron ajas õhtu ja hommiku segamini.
Lõpetuseks olgu öeldud, et kui Cioran elaks tänapäeval, siis oleks ta suure tõenäosusega olnud sisse võetud võimalusest nimega Facebook. Miks, selle jätan juba lugeja otsustada.
Raamat
E. M. Cioran
«Sündimise ebaõnnest»
Varrak 2012
266 lk
tõlkinud Tõnu Õnnepalu