Nüüd ma lõpuks saan aru, miks inimesed neid pärastlõunaseid seebikaid vaatavad. Nagu Kivirähki viimane raamat, annavad need sulle kindlustunde – toimub mingi tegevus, seal on tuttavad inimesed, aga päriselt midagi iial ei muutu.
Väga hea väga igav raamat
30. aprill 2013, 17:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Maailma otsas» on kui kirjanduslik Xanax(TM), mis separeerib sind pärismaailmast ja mähib mõnusasse virtuaalsesse vatti. Ükski Kivirähki raamatu tegelastest neid veidraid võõrsõnu muidugi ei kasuta. Nad on normaalsed inimesed, kelle tõmbepunkt on Opossumi-nimeline kõrts (suletakse õhtul kell seitse), kus aeg-ajalt kann õlut ja kiluvõileib võtta. Ja suurt muud nendega midagi ei juhtugi. Ei mõrvamüsteeriume, armulugusid ega miskit muud, mida te võiksite kirjaniku fantaasialt nõuda.
Siiski, reaseebikas on intriigid, heade ja pahade võitlus. Kivirähk kummutab kirjandusteadlaste väite, et ilma intriigita pole lugu. On küll ja veel. Terve raamatu – romaaniks neid 400 lehekülge pidama ei peaks – vältel ei toimu tegelastes mingit arengut. Staatilised tüübid, väikekodanlased nagu sina ja mina. Aeg-ajalt tekib mõnes neis kihk midagi muuta, reisida maailma otsa, aga kohe saavad nad aru, et kõige mõnusam oleks ikka, kui hommikuks koju saab. Tegelasi on Kivirähkil palju ja mul läksid nad vahel segi. Unustasin ära, milline naine on Reinul ja millega täpselt Vooremäe, Eevald või Tõnu tegelesid.
See ei olegi nii oluline. «Maailma otsas» mõjus kui igapäevane telesari, kus kah tegelasi palju, nende suhted segased ja veidrad, aga nad on iga päev sinuga. Süžee on nii laialivalguv, et kui üks seeria vahele jääb, saad ikkagi järgmisel päeval erilise segaduseta jätkata. Kui tänapäeval lehesabajutud veel töötaksid, võiks Kivirähk seda lugu lõputult laiendada. Mul oli isegi kahju, kui asi otsa sai – polnud saba ega sarvi, vaid selline mõnus kulgemine. Oleksin võinud veel 200 lehekülge erilise pingeta peale rüübata. Aga need tegelased mõjusid väga eluliselt. Kõndisin pärast lugemist läbi kaubamaja ilumaailma ja piilusin, kes võiksid olla meigimüüja Jaanika ja turvamees Veiko prototüübid. Leidsin kah, ehkki autor minuga vast ei nõustu.
Kuulsin, et üks inimene oli vaevaga suutnud kolmandiku «Maailma otsast» läbi närida ja siis raamatu nördinult kõrvale visanud. Tulihingelisi kapitalismiehitajaid ning särasilmseid projektijuhte selles raamatus ei leidu. Mina panen pärast selle arvustuse lõpetamist pillid kotti, kõnnin toimetusest kodu poole, teel astun läbi Opossumist, palun Ülolt ühe õlle ja kiluvõileiva ning arutan härra Immanueliga mõne maailma asja üle. Ehk ta voldib pärast minust kujukese. Kui teile see pildike sobib, ostke ja lugege.
Raamat
Andrus Kivirähk
«Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust»
Eesti Keele Sihtasutus, 388 lk, 2013