Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maris Lindoja: haridus vajaks «Teeme ära!» visiooni

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maris Lindoja | FOTO: Erakogu

Õpetajad kurdavad, et videote najal kasvanud õpilased ei taha lugeda õpikuid, kuid haridusministeerium plaanib e-õppele üleminekuks needsamad õpikud pelgalt pdf-formaati viia. Mis kasu on e-õppe arendamisele minevatest summadest, kui sisu ei muutu, küsib Chiron Media e-õppe arendaja Maris Lindoja.

Hiljuti toimunud e-õppe seminaril «Tulevik algab õpetajast» oli haridus- ja teadusministeeriumi esindajal teatada sõnum, mis võinuks anda lootust nii õpilastele, õpetajatele kui teistele haridusvallast huvitatutele: ministeerium on seadnud e-õppe materjalide loomise prioriteediks ja eesmärgiks on aastaks 2020 katta riiklik õppekava digitaalsete õppematerjalidega.

Selle elluviimiseks on abiks kaks programmi: ELi sotsiaalfondist rahastatav e-õppevara programm ja Tiigrihüppe SA e-koolikoti programm.

Lootustandvad eesmärgid said aga üsna madalaks nuditud, kui jõuti asja praktilise pooleni, mis, nagu selgus, tõmbab plaani sisulisele poolele suures osas rasvase kriipsu peale. E-õppevarana, mida järgmise seitsme aasta jooksul arendama hakata, näeb haridusministeerium esmajoones pdf-formaadis õpikuid. Kui palju ja kas üldse toodetakse e-õppe sisulisele tähendusele vastavaid multimediaalseid õppematerjale, pole selge.

Partnerina näeb ministeerium e-õppevara programmis ennekõike kirjastusi, kes on siiani õpikuid välja andnud. Ettekandja repliik «...eesmärgiks ei ole kirjastusi põhja lasta» mõjus lausa kummastavalt. Haridusministeeriumi peamine mure ei saa olla kirjastuste toimetulek ja toetus vanaviisi jätkamiseks.

Ma ei usu, et siinsed kirjastused ei oska näha kirjastamise arengutendentse maailmas ega pakkuda ajakohasemaid lahendusi kui digivormi viidud analoogsisu ehk traditsioonilise õpiku koopia pdf-failina. Pigem on tegemist inertsi ja äraootava seisukohaga kirjastuste poolt, kuni vajadust uut tüüpi õppematerjalide järele polnud seni ministeeriumi poolt selgelt teadvustatud ja sõnastatud.

Küsimus, mis otsustajate jaoks on paraku läbi mõtlemata jäänud, kuid millele kogu e-õppe ümber toimuv arutelu õigustatult tugineb, on järgmine: arvuti või tahvelarvuti kasutamine iseenesest ei loo uut õppimise kvaliteeti, kui selle sisu on samasugune kui õpikus ja sellega lahendatakse ülesandeid samamoodi kui töövihikus. E-õppe all peetakse silmas eelkõige uut tüüpi õppematerjale ja uudset metoodikat.

Ja õigustatult, sest just uut tüüpi õppematerjale on õpilaste muutunud meediakasutust arvestades koolidesse vaja. «Raamatust õppida on raske, lapsed ei taha õpikut lugeda» – seda kuulsin ma kogenud pedagoogilt selsamal seminaril. Ent kui lapsed ei loe raamatut, ei hakka nad sedasama raamatut ka ekraanilt lugema.

Seda ei tohi vaadata kui taandarengut, vastupidi – lapsed lähevad kaasa muutuva olukorraga ja on juba enam harjunud teistsuguste meediavormidega kui pelgalt tekst. Sundida õpilasi veel kümne aasta pärast õppima pdf-faili lugedes on sama, kui viimased põlvkonnad oleksid pidanud õppima ilma trükitud õpikute ja töövihikuteta.

Meediatarbimises on video hakanud asendama teksti. Klassikalised uudistelehed maailmas on hakanud väljaannete netiversioonides tootma tekstiuudiste kõrval järjest rohkem uudiseid videotena, sest see lisab loole selle osa informatsioonist, mis pelga teksti puhul varju jääks. Meedia on muutumises, just nagu ka raamatud ja õppekirjandus. Seda muutust aga taandarenguks pidada ei ole kindlasti õigustatud.

Kui tulla põhjuste juurde, miks on noorema ja keskmise põlvkonna arusaam infovahetuse formaatidest ning ka teadmiste omandamise viisidest nii erinev praegu keskealise otsustajate põlvkonna omast, siis üheks peamiseks neist võib nimetada interneti hüppeliselt kasvanud läbilaskevõimet ning sellest tulenevat videoformaadi kiiret levikut.

Järjest vingemad võimalused video salvestamiseks ning koos interneti kiiruse kasvamisega tekkinud mugavad video jagamise ja vaatamise keskkonnad on muutnud noorte meediakäitumist – ja ka nende nõudeid meediale – oluliselt.

Praegu on juba koolieelikud teadlikud sellest, et kui pole huvitavat sisu, siis tuleb see ise luua, ning neil on vähem või rohkem juurdunud harjumus seda teha. Seda protsessi võimendab osaluspraktika sotsiaalmeedias – igaüks on uue info looja ja vahendaja, uus teadmine tekib kaasates. Noored filmivad oma tegevusi, saadavad videolõike sõpradele või laadivad internetti kommenteerimiseks.

Interneti kasutamise harjumused tulevad paratamatult koolitundi kaasa. Õpetaja monoloog tahvli ees või korraldus «lugege see peatükk õpikust läbi» on digiajastul «vale formaat». Interneti tähelepanumajandusega harjunud õpilane ei saa aru, miks peab tunni jälgimine nii pingutav olema. Tegelikult ei peagi – õppematerjal võib olla esitatud samas elavalt ja vaheldusrikkalt kui Youtube’i video. Kuid ei saa nõuda, et iga õpetaja oskaks sellist õppematerjali luua, kuigi entusiastlikumad seda teevad.

Olen tegelenud e-õppega kümme aastat. Esimene projekt, mille käigus puutusin kokku õpitarkvara loomisega, oli liiklusteemaline mäng algkoolilastele. «Siia-sinna läbi linna» oli lihtne, kuid aastaid tagasi väga populaarne mäng jalakäija põhitõdede õppimiseks. Seda tehti väikse eelarve ja suure entusiasmiga.

Tegijad mõtlesid ennekõike sellele, mis lapsi huvitab ja neid kaasa mängima paneb. Kõik olukorrad, objektid ja tegelased mängus loodi laste eelistusi ja lemmikteemasid arvestades – see tegi lihtsakoelise õppevahendi nii edukaks. Teine edu põhjus on kahtlemata see, et mäng oli emakeelne.

Töötades seesuguste projektidega ja jälgides samal ajal eestikeelse õppevara olemasolu, on selge, et emakeelse õppevara puudus oli probleem kümme aastat tagasi ja on ka praegu.

Samaks on jäänud veel mõned hariduse arendamisele iseloomulikud jooned: kui toona tegeles Tiigrihüppe sihtasutus esmajoones sellega, et arvutid kooli jõuaksid, siis ka praegu on avalikkuse ees teemaks «tahvelarvuti igale õpilasele», mitte õppematerjalid, mis loodud õpilaste muutunud meediakasutust arvestades. Ehkki just see viimane võiks viia niikaugele, et hangitud kallist riistvara ka selleks mõeldud otstarbeks – hariduse omandamiseks – kasutama hakatakse.

Sülearvutite katseprojekt, mille Tiigrihüppe sihtasutus 2009. aastal viies koolis korraldas, ei andnud eriti positiivset tagasisidet arvuti kasutamise kohta õppetöös, kuid andis väärtuslikku materjali selle kohta, millist õppevara õpilased ootavad. Projektis osalenute küsitlusest selgus, et usk, nagu võiks sülearvuti kasutamine õppetööd lihtsustada, kahanes.

Pigem nähti sülearvutiga seoses lisatööd. Õpilased tüdinesid arvuti kasutamisest kiiresti, kui neile anti ainetundides valdavalt ühetaolisi ülesandeid, mida oleks põhimõtteliselt võinud teha ka raamatukogus või paberi ja pliiatsiga – otsida infot, kirjutada referaate, täita töölehti.

Tõsi, info otsimisele ja kirjutamisele kulus arvuti abil vähem aega, kuid õpilased polnud rahul, et töö arvutiga oli lisakohustus ja lisaks sellele pidi ikkagi täitma ka töövihikut ja lugema õpikut. Mis aga õpitulemustele positiivselt mõjusid, olid ainespetsiifilised programmid.

See näitab, et arvuti kasutamine iseenesest ei muuda õppimist huvitavamaks või loovamaks, tähtis on, kuidas arvutit kasutatakse. Uurimuse kokkuvõttest võib lugeda, et kui koolis toimis õpetajate koostöö, kogemuste ja internetist leitud materjalide vahetamine, siis kasutati ka sülearvutit õppeprotsessis rohkem, samuti erinevamaid õppemeetodeid.

Tollel e-õppe seminaril, millest loo alguses juttu oli, demonstreerisid entusiastidest pedagoogid suurepäraseid projekte ja õppematerjale. Projekte, kus on arvestatud laste huvidega ning leitud võimalusi, mis innustavad lapsi õppetöös kogu hingest kaasa lööma.

Paraku on tegemist nende vähestega, kes jaksavad seda oma huvist teha, kuigi selline töö võtab tublisti rohkem aega ja nõuab pingutust enam kui tavapärane koolitund. Haridusse jõuavad innovaatilised õppemeetodid endiselt tänu üksikute õpetajate suurele entusiasmile ja vaatamata riigi liiga vähesele toele.

Kahjuks on õppevara loomine keerulisem ja nõuab enam teadmisi kui prügikoristus, muidu võiks korraldada «Teeme ära!» hariduses – olukord on sama halb ja riigi toele loota ei saa.

Maris Lindoja on interaktiivse multimeedia magister

3 mõtet

•    Haridusministeeriumi peamine mure ei saa olla kirjastuste toimetulek ja toetus vanaviisi jätkamiseks.

•    Meedia on muutumises, ja nii ka raamatud ja õppekirjandus. Seda muutust aga taandarenguks pidada ei ole kindlasti õigustatud.

•    Sundida õpilasi veel kümne aasta pärast õppima pdf-faili lugedes on sama, kui viimased põlvkonnad oleksid pidanud õppima ilma trükitud õpikute ja töövihikuteta.

Tagasi üles