Tiit Pruuli: Lennart Meri kui Pytheas

Lennart Meri 1986. aastal valminud filmi «Kaleva hääled» võtetel Karjalas. See 50-minutiline film on nüüd juba restaureeritud ning DVD-le jõudnud. Pühapäeval saab seda koos teiste Meri autorifilmidega näha ka ETV ekraanil. Foto: ERR

Kord aastate möödudes saabub aeg,
mil ookean ahelad vallandab ning
uut mõõtmatut merd saab haarata pilk,
piire avardab meri – Tethys – ja siis
pole Ultima Thulegi maailma äär.

Seneca «Medeia»

Lennart Merit võiks võrrelda paljude kuulsate rännumeeste-uurijatega.

Jaan Undusk pakub, et Meri kui otsija eluhoiakut on mõjustanud viimane suur maadeavastaja, rootslane Sven Hedin oma ida-huviga. Mõlemad kirjanikud-rändurid said aru, et uusajastu reisid pakuvad just idas enim avastamisrõõmu. Meri reisis 1958. aastal Tjan-Šani mäestikus ja Karakumi kõrbes, 1959. aastal süstaga mööda Leena, Peledui ja Nüüna jõgesid, 1960. aastal Kamt-šatkal, 1966. aastal Tšukotkal, ning alates 1960. aastate lõpust korduvalt filmivõtetel Siberis. Ta juhtis niivõrd kummalist organisatsiooni nagu NSV Liidu – Birma sõprusühing, viibis kahel korral Birmas ja kohtus ka seal elava eestlasest buda munga Friedrich Lustigiga. Lennart Meri eestvõttel toimus eesti kirjanike (Arvo Valton, Mihkel Mutt, Paul-Eerik Rummo ja Meri ise) ringreis mööda Mongooliat.

Olen ise varemalt tõmmanud rööbikjooni Meri ja Portugali kuldsetele meresõidutraditsioonidele alusepanija Henrique Meresõitja vahele. Mõlemad olid suured eestvedajad ja innustajad, kes võtsid oma jälgedes astujailt võõristuse ja hirmu kaugete paikade ees. Mõlemat huvitas, kus on meie teadmiste piirid ja mis on teisel pool seda piiri. Mõlemad tahtsid neid piire avardada, et tuua au ja kasu oma maale.

Siberi hõimurahvaste jaoks on eestlasest filmirežissöör Lennart Meri («Veelinnurahvas», «Linnutee tuuled», «Kaleva hääled», «Toorumi pojad», «Šamaan») sama masti mees kui 19. sajandi kuulsad ungarlastest teadlased-rändurid Antál Reguly või Bernát Munkácsi, kes ugrilaste keeli ja kombeid oma päevaraamatutesse üles tähendasid ja kelle töödest on saanud hindamatu allikmaterjal edasistele uurijatele.

Ja lõpuks ütleb Hindrek-Peeter Meri, et  vend Lennarti esimene vaimustus oli, nagu avarapilgulistel poistel ikka, James Fenimore Cooper ja tema rajaleidjad. Isa Georg Meri poolt Ameerikast toodud indiaani peaehetes tegid vennad esimesed romantilised matkad minevikku ja tulevikku.

Aga üks hea võrdlus on muidugi veel – vanakreeka geograaf Pytheas Massaliast, teda ei tohi me unustada. Sest just koos Pytheasega sooritas Meri oma pikima ja uhkeima avastusreisi, mille tulemiteks on «reisikirjad» «Hõbevalge» ja «Hõbevalgem». Pythease isik ja elu on paljuski mähitud teadmatusse ja müstifikatsioonidesse. Tema teostest on säilinud katkendid, mida võib tõlgendada mitmeti. Lahkarvamisi tekitab praegu veel seegi, mitu reisi ja reisikirjeldust talt tegelikult pärineb, kui palju neist reisikirjakatkeist, mis meieni jõudnud, on tõsi, ta oma silmaga nähtud, kui palju on kantud luulest ja tuulest. Pytheasele, kelle kuulus rännuretk Euroopas (või ikkagi ümber Euroopa?) toimus valdava arvamuse kohaselt umbes 325 aastat enne Kristuse sündi, omistatakse mitmeid omaaegseid avastusi – tõusu ja mõõna sidumine Kuu faasidega, Stonehenge’i esimene kirjeldus, suvise pööripäeva kirjeldus. Ja muidugi Ultima Thule, saar teadaoleva maailma piiril! Kas Thule on Island, Gröönimaa või Orkney või asub ta kusagil Norra rannikul? Või…

«Tema Ultima Thule on olnud õhtumaa kultuuriloo vanim mõistatus,» sedastab Meri «Hõbevalge» algusotsas oma ülesande see mõistatus lahendada.

Ja kui palju mõistatusi Lennart Meri ise õhku jättis! Meri «Hõbevalge» poleemika kestab ikka, ka enam kui kolmkümmend aastat pärast teose esmailmumist (vt Vello Salo «Saaremaa vaarao», Sirp 10.10.2008; vt vaidlust Kaali kraatri vanuse üle, vt vastavaid artikleid Wikipedias). Ükski mõistatus ei lahene ilma kaasamõistatajateta.

Pythease töödest on säilinud fragmente Strabo, Plinius Vanema ja Diodorus Siculuse hilisemate käsitluste kaudu.

Me kõik mäletame, et Lennart Meri kõneles fragmentaarselt, pausidega, mõttepausidega, millest said ühed tema välise imago tuntuimad ja parodeerituimad firmamärgid. Kuid ka Meri tekstid, poliitilised eriti (vt «Presidendikõned» ja «Riigimured»), tunduvad kohati justkui katkendlikud olevat, pausi- või tühikumärke täis pikitud. Meri jättis pausi sinna, kus ei pidanud vajalikuks niigi hästi teada olevaid asju üle seletada, sinna, kuhu arvas, et kaasamõtleja eruditsioon niikuinii küünib. Aga tihti ei küündinud. See oli Meri elevandiluutorn.

Tavaline, asjalik tekst oli Meri jaoks liiga igav, seda teavad kindlasti kõik, kes tema jaoks näiteks kõnetoorikuid ette valmistanud. Teksti, ka bürokraatliku, lugemine või kuulamine pidi olema intellektuaalne nauding. Eelkõige tekib see nauding siis, kui tekst, ka tarbetekst, on kultuuriline tervik. Tervikus võivad olla, võib-olla peavadki olema, kümned kõrvalepõiked, ohtlikud käänakud ja erutavad tantsusammud, aga need tuleb oskuslikult kokku liita. Tervik tekib inimese peas, kui ses peas on võimalikult palju algandmeid, teadmisi suurest paugust raketiteaduseni. See kultuuriväli hõljub kõikjal meie ümber, tark korjab selle üles: «Kord sündinud sõna, oskus ja mõte elab edasi inimesest sõltumata ja külastab inimaju ainult paljunemiseks.»  Meri ei hoolinud neist, kelle peades algandmed, mida paljundada, puudusid, või neist, kes andmeid kasutada ei osanud. Ja ta ei vaevunud tihtipeale ka seletama. Nii nagu teda ei huvitanud, kas noor alluv oskab näiteks saksa keelt või mitte – saksakeelne tekst olgu pärastlõunaks tõlgitud! See oli põhjus, miks lineaar-selt mõtlema harjunud inimesed Merit tihti ei mõistnud.

Paljud ei usaldanud Pythease lugusid, eriti neid, mis puudutasid Thulet ja barbareid, võimalikke eestlaste esivanemaid, kes toda müütilist saart ja seda ümbritsevaid tundmatuid alasid asustasid. Pytheast ei usaldatud, sest ta oli küll kaupmehelikult asjalik, maadeavastajalikult täpne, aga samas esitas luulena tunduvaid lugusid Päikese surmaunne suikumisest. Juba vanakreeka geograaf Strabon, kes elas temast paarsada aastat hiljem, naeris mitmeid ta arvamisi välja, nimetades Py-thease Thule-kirjeldusi suurteks luiskelugudeks.

Ka Meri «Hõbevalge» ja «Hõbevalgem» said kahetise vastuvõtu osaliseks. Tõsiteadlased klammerdusid ühe või teise fakti külge, andsid sellele õiglaselt hävitava hinnangu, ei näinud aga terviku võlu. Ei näinud, et luulegi kannab faktiväärtust.

Meri oponendid on mõnel korral kasutanud tema kohta sõna «boheemlane», kohati kõlab lausa sõimusõnana (vt «Teine tulemine II» lk 244 jj). Tegelikult oli poliitik ja kirjanik Meri vägagi pragmaatiline. Priit Vesilind ütleb otse: «Me kasutasime Lennart Meriga üksteist ära.» Pragmaatilise ärakasutamise eesmärk oli antud juhul poliitiline võitlus Eesti eest, teisel puhul võitlus inimväärikuse eest, kolmandal puhul võitlus pimeda juhuse vastu. Meteoriidi kukkumine Saaremaale oli suur juhus. Meri kasutas selle juhuse ära, aga pragmaatikuna ei jätnud ta ise midagi juhuse hooleks. Pythea-se teekond sai täpselt läbi arvutatud, luuletatud, rännatud.

Suured rändurid ei vaeva end pisiasjadega. Meri ei uskunud, et Pytheas oleks rahuldunud ümber Britannia seilamisega, «antiikaja suurim rändur» pidi reisima ümber Euroopa! Lennart Meri ise ei võtnud ette mitte lihtsalt sõprade matka Kaug-Itta, vaid korraldas 1960. aastal suurejoonelise noorte teadlaste ekspeditsiooni Kamt-šatkale, mille tulemustele viidatakse erialakirjanduses tänini. Lennart Meri ei filminud lihtsalt arhiivimaterjalina üles Siberi põlisrahvaste laule, tantse ja rituaale, vaid põimis need filmideks, mis olid arusaadavad nii Aasias, Euroopas kui Ameerikas. Lennart Meri ei loonud Eesti Instituuti kui pisikest ja igavat propaganda- või uurimisasutust, vaid kui katsepolügooni, mis olude muutudes sai Eesti välispoliitika ja diplomaatia taimelavaks. Ta andis Eesti Vabariigi Presidendi institutsioonile poliitilise sisu ja moraalse väärikuse, millega on raske sammu pidada.

Meri kirjutas Pythease kohta, et too «nägi maailma terviklikult ja kirjeldas teda koos taevakehadega ühtse tervikuna».  Et näha tervikut, tuleb osata näha detaile. Vaadakem Meri üksikasjalikke kirjeldusi iidsetest Siberi paatidest. Lugegem Meri analüüse mõnest pisikesest rahvalaulustroofist. See lugemine on kurnav, nii palju detaile pigistatakse välja paarist reast.  Lennart Meri armastaski väikestest kildudest kokku panna suuri mosaiikpannoosid. Kui mõni kild ei sobinud süsteemi, leidis ta uue ja lihvis seda, kuni ühendumisjooned muutusid märkamatuks. Kuni jäi tõesti tunne, et see merevaigukild on mosaiiki pandud Tacituse enda käega.

Kultuurikontaktid on «Hõbevalget» koos hoidev ilmapuu. Kultuurivahetuse protsessis osalevad Meri kindlal veendumusel kõik populatsioonid, ka kõige pisemad. Nii asetas ta Eesti enesestmõistetava elegantsiga osaks mitme tuhande aasta vanusest maailmakultuurist, samuti nagu ta tegi seda hääbuvate manside või vadjalastega. Nii võitles ta Eesti liitumise eest Euroopa Liiduga, võitles õhtumaiste väärtuste eest ja hommikumaadest arusaamise eest.

Ja lõpuks – suure eesmärgi saavutamise juurde kuulub mõnikord ka suur kunstipärane bluff. Nii lubas Meri miljardi dollari eest eestlased Nõukogude impeeriumist vabaks osta, lubas George Bushi Kamtšatkale kalale viia, lubas ÜROs, et korraldab väikeriikide maailmakongressi.

Nii Pytheas kui Lennart Meri ületasid väljakujunenud traditsioonilisi piire. Meri kompas piire igal alal – kirjanduses, ekspeditsioonide korraldamises, diplomaatilises protokollis, presidendi rolli määratlemisel meie põhiseaduses.

Pytheas alustas oma reisi maailmamerele Lõuna-Prantsusmaalt Massaliast-Marseille’st. Et jõuda teisele poole Heraklese sambaid, pidi ta läbima Gibraltari väina – väljapääsu Vahemerest –, mille kartaagolased olid võõrastele sulgenud. Ometi lipsas Pytheas sealt kas öö varjus või soodsaid tuuli kasutades läbi või läks ringiga mööda, läbides Prantsusmaa kuni Loire’i või Garonne’i suudmeni maitsi. Lennart Meri reisikaaslased ja sõbrad on korduvalt kirjeldanud, kuidas rändur Meri mõtles välja kõikvõimalikke trikke Nõukogude bürokraatiaga hakkama saamiseks, kuidas ta hääletas end rongidele või jõelaevadele, kuidas kirjutas oma Soome sõprade nimede all enda kohta Moskvasse positiivseid iseloomustusi, mille abil oli võimalik N Liidust väljasõiduviisat taotleda, kuidas kasutas oma eesmärkide saavutamiseks ära KGB variorganisatsiooni VEKSAt.

Meri kirjeldab Pythease aega: «Pytheas elas suure plahvatuse ajal: üks maailm varises, teine sündis. Oli ta vanas kultuuriahelas viimane? Uues ahelas esimene lüli? Või vana ja uue maailmapildi ühenduslüli?» Lennart Merigi elas ajastute piiride peal: Eesti Vabariik – okupatsioonid – taasiseseisvumine. Ja ilmselgelt liitis ta meie jaoks erinevaid aegu: eestiaegset väärikust, uusaegseid aatelisi otsinguid, sekka nõukaaegseid krutskeidki.

Lennart Meri maailma piir ei olnud Ultima Thule. Kolleegidel välisministeeriumist oli tavaks aasida, kui minister Meri tuli mõne eriti hullumeelsena tunduva korralduse või ideega: «Nii, ja homseks tuleb rajada Eesti saatkond Marsile, eks ole?!» Lennart naeris koos kolleegidega oma säravat naeratust. Täna ei tundugi see nii naljakas. Täna tundub ainuvõimalik, et eesmärgid on sätitud silmapiiri taha.

PS. Sümboolne on veel üks tühine sarnasus. Pytheasele on rajatud ausammas tema kodulinna börsihoonele Canebière’i tänaval. See lai avenüü saab alguse Marseille’ mereväravatest. Lennart Merile rajatakse bareljeef tema kodulinna õhuväravate juurde.