Juhtkiri: ravimimüük - ettevõtlus- või tervisevabadus

Euroopa Liidu uue tubakadirektiivi raames kaaluti mõne aasta eest põgusalt, kas tubakatooted võiksid poodides nähtavalt kohalt kaduda, kuid see ettepanek lükati tagasi kui jaekaubandust kahjustav.

Täna on õiguskantsler Indrek Teder riigikogu sotsiaal- ja põhiseaduskomisjonis ettepanekuga kaotada apteekide asutamispiirangud. Ikka selleks, et ettevõtlusvabadust kaitsta. Enne õiguskantslerit on apteekide asutamispiirangut analüüsinud nii riigikontroll kui konkurentsiamet ja mõlemad on leidnud, et loodetud mõju neil piirangute olnud pole.

Apteekrid aga selle seisukohaga ei nõustu ja Euroopa Liidu Farmaatsialiit soovitab piirangud säilitada, sest nende kogemus ütleb, et see, mis tavaliselt jaekaubanduses hästi töötab – pakkujate hulga suurenemine viib hinna alla ja laiendab tarbija võimalusi –, ravimimüügis ei tööta. Nii on näiteks apteegituru liberaliseerinud Norras 46 protsenti omavalitsustest ilma apteegita, rangete reeglitega Soomes on selliseid omavalitsusi ainult veidi alla kümne protsendi.

Praegu on riik sätestanud, et 3000 inimese kohta võib olla üks apteek ning maal ei tohi olemasolevale apteegile lähemal kui kilomeeter uut apteeki avada. Ketisurve üle elanud maa-apteegid tulevad enam-vähem toime, kuigi midagi roosilist nende tulevikus ei paista.

Seejuures tundub väheusutav, et apteegiketid võtaksid üle maa-apteegid. Praegu arvatakse Eestis olevat umbes poolsada sellist perearsti, kelle läheduses apteeki pole. Väikeapteek ei tule seal toime ja suured ketid ei pea neid paiku piisavalt perspektiivikaks, et sinna oma haru rajada.

Ka ravimiäris on eelkõige linnad need, mille potentsiaali hinnatakse, ning siin joonistubki välja ravimiäri erilisus: apteegis ei saa töötada igaüks, vaid see peab olema koolitatud proviisor või farmatseut.

Niisiis, kui linna tehakse apteeke juurde, tuleb nende personal maa-apteekidest. Aga maal – kui pole müüjat, siis pole ka müügikohta. Retseptita müüdavaid valuvaigisteid võib muidugi naabrinaiselt laenata, kuid retseptiravimite kättesaadavus muutuks veel suuremaks probleemiks. Kas kaotada koos asutamispiirangutega ka ravimitele lubatud juurdehindluse piirmäärad? Rangelt võttes on seegi ettevõtlustakistus, kuid nii kasvaks patsiendi omaosalus, mis on juba niigi nii suur, et WHO on teinud hoiatuse.

Ravimimüügist rääkides rõhutatakse tihti erinevaid ärihuve, kuid rõhk peaks olema patsiendi huvidel. Ning loodetavasti mõtlevad patsiendile ka riigikogulased õiguskantslerit kuulates.

Võiks arutleda, et kui turu nähtamatu käsi ei toiminud ning maa-apteekide kaitseks ja apteegivõrgu ketistumise vastu seati piirangud, siis kuidas mõjub nende kaotamine nüüd ravimite kättesaadavusele. Ehk mis peaks olema nähtamatu käe seitsme aastaga ravimiturul tarmukamaks muutnud?