Tänapäeval olen tunnistajaks olnud hoopis vastupidisele vaatepildile, kui oma lapsepõlvest mäletan: täiskasvanu sikutab last varrukast, et see võimalikult kiiresti järele lohiseks, kui lapsevanem ise punase tulega ristmikku ületab.
Mõni päev tagasi juhtusin nägema aga hoopis, kuidas soliidses eas proua poekottidega üle autotee laveeris. Ehkki ta ei lasknud end fooris põlevast punasest tulest häirida, jäid talle rohelise tule süttimist oodates järele vaatama kolm koolijütsi.
Ei oska arvata, kuhu proual nii kiire oli või kas ta oma selja taga ootavaid lapsi üleüldse märkas, aga kindlasti ei oleks ta valmis olnud võtma vastutust laste elu ja tervise eest. Inimene võib ju vales kohas või valel ajal teed ületama asudes olla surmkindel, et ühtegi autot lähenemas ei ole, aga ta ei tea, kas selles on veendunud ka teeületusvõimalust ootavad lapsed või järgivad nad pelgalt vanema ja «targema» eeskuju.
Näiteks Tartu Annelinnas asub sebra Kalda tee bussipeatusest mõnikümmend meetrit eemal ja kes siis pärast rasket tööpäeva hakkab enam sinnani kõndima, kui kodu üle tee kätte paistab. Nii kui buss uksed avab, täitub sõidutee ülekäiguvõimalust otsivate inimestega. Vanemad ees, noored järel, tormatakse keset teed asuvale ohutussaarele, kus saab veidi hinge tõmmata, et siis ohtlik manööver lõpuni viia. Ajavõit missugune!
Kalda tee bussipeatus ei ole kahtlemata ainus näide, kus kehtib reegel: milleks minna ringiga, kui saab otse. Nii nagu see ei ole ainus koht, kus koolilapsed on sunnitud tõdema: meil kästakse küll ohutult liigelda, aga paistab, et täiskasvanutele samad reeglid ei kehti.