Jüri Engelbrecht: teadlase põhiaeg kulugu teaduse tegemisele

Jüri Engelbrecht. Foto: Peeter Langovits

Mehaanikateadlane ja Eesti Teaduste Akadeemia liige Jüri Engelbrecht ütles Õpetajate Lehele antud intervjuus teaduse rahastamisest rääkides, et teadlased peaksid aruannete kirjutamise asemel saama oma põhitööle keskenduda.

/.../ Eesti teaduse rahastamist on pidevalt ja üksjagu muudetud. Räägitakse paradigma muutustest. Mis saab edasi?

Sellele küsimusele on raske vastata. Praegused muudatused on tekitanud teadlastes ärevust lihtsalt seetõttu, et kõik käib kuidagi ühekorraga, kiirustades. Kuulutatakse välja taotlusvoor, aga hindamisjuhendeid veel ei ole. Öeldakse: otsustame vajaduspõhiselt. Mida see fraas aga tähendab? Mida on Eesti riigil vaja ja mida mitte? Kui läheme selle peale, et rahastatakse ainult tippe, kuidas jääb siis selle teaduse hulgaga, mida Eestis üldiselt vaja on? Humanitaar- ja sotsiaalteadlased tunnevad end sellises olukorras võrdlemisi häirituna, kuid eks siin ole paljuski tegemist emotsioonidega.

Oluline on veel üks aspekt – järjepidevus. Teadust ei saa teha niimoodi, et mõni kuu üks projekt ja siis asume teise kallale. Paraku ilmneb projektipõhisuse tendents ka Euroopa Liidu tasandil. Küsimus on selleski, kas teeme mõnda asja väga kõrgel tasemel, suuname sinna kogu rahastuse, või üritame katta olulisi valdkondi, mis ei pruugi veel päris tipus olla. Nii või teisiti, vajadused tuleb hoolega läbi mõelda. Ning rahvusvaheline koostöö meie kriitilise massi tõstmise huvides on möödapääsmatu.

Teaduskompetentsi nõukogu (TKN), mida juhtisin selle loomise ajal, rõhutas kogu aeg, et sihtfinantseerimine on järjepidevuse toetamine. Nüüd ütleb uus teadusagentuur (ETAG), et hakkame toetama järjepidevust, kuid seda tahtsime me ju kogu aeg. Paraku jõudis vahepeal ka sihtfinantseerimine nö projektistuda. See on just see koht, mille kohta sobib ütlus, et kurat peitub detailides. Järgmisel aastal lõpeb väga palju sihtfinantseeritavaid teemasid ning teadlased peavad orienteeruma ümber uuele struktuurile. Kuidas need asjad sujuma hakkavad, näitab tulevik.

Väga palju rõhutakse tänapäeval statistikale, kuid kas see peegeldab ikka tegelikku olukorda? Toon näite. Ühe suure teadusorganisatsiooni äärmiselt tuumakad tulemused avaldatakse ka uurimisraportitena. Thomson Reutersi andmebaasis kajastuvad need aga niimoodi, et autoriteks on kõik, kes seal asutuses töötavad, kaks-kolm tuhat inimest.

Ja niimoodi võibki juhtuda, et ühel doktorandil, kes teeb seal tööd, koguneb aastaga näiteks kuuskümmend artiklit. Statistika lööb need kiretult kokku kõigi viidetega, kas võtame selle siis aluseks? Taoline statistika ei tööta. Kui jääda ainult statistikat arvestama, siis poleks vajagi hindamisnõukogusid, igal aastal lööks mõni ametnik arvud kokku ja ütleks, et niimoodi: esimest kümmet, sadat või tuhandet rahastatakse, teised ei saa, kogu lugu.

Loomulikult on bibliomeetriline hindamine üks osa, kuid oluline osa on ikka ekspertidel. Ning ETAG teatas, et nendegi otsused ei põhine indeksitel ega muudel statistilistel näitajatel, kuigi ühel hiljutisel koosolekul üks ametnik neid ettekandes ikka näitas. Oluline on usaldus otsustuskogude vastu. Ja ekspertide roll on tõepoolest oluline. Mäletan, et omal ajal rahastas TKN ühte teadlasrühma, mille eelnevad näitajad polnud väga kõrged, praegu on see meil üks parematest. See oli selgelt usalduse küsimus.

Oleme kõik bürokraatiaga hellaks tehtud. Rääkisin ühe oma Sloveenia kolleegiga – neil on õnnestunud Euroopa Liidu tõukefondide raha puhul bürokraatiat tunduvalt vähendada. Meil peab andma aru väga väikestes detailides. Andmekogujad teevad head tööd, aga kas seda on alati vaja? Teadlase põhiaeg kulugu teaduse tegemisele, mitte aruannete kirjutamisele.

Meie CENSis teeme oma iga-aastaseid aruandeid mitte selle jaoks, et keegi nõuab, vaid oma kolleegidele. Et info leviks, on tähtis eelkõige sisu: meie aruandes on uuringute, publikatsioonide, konverentsiettekannete jmt kokkuvõtted, kaitstud väitekirjad jne.

Räägime: innovatsioon, innovatsioon. Muidugi, meil on vaja rakenduslikku teadust, selles pole mingit kahtlust, aga innovatsiooni mõistetakse mõnikord väga kitsalt, justkui mingi tehnilise asjana. Euroopa akadeemiate föderatsioon ja Euroopa teadusfond alustasid kaks aastat tagasi aktsiooni tõstmaks humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakaalu Euroopa Liidu raamprogrammides, ka praegu kavandatavas programmis Horizon 2020 on sotsiaalteaduste ja humanitaaria osa selgelt sees.

Loomulikult, tehnoloogia on oluline, kuid on ka palju üldisi probleeme, nagu maailma üldine olukord, vaesus ja loodusõnnetused, kuidas haigustest jagu saada jne. Nendega tuleb tegelda ning see ei ole vaidlemise küsimus, aga vajame ka arusaamist, kuidas inimkond üldse hakkama saab. Mis tähendab ühtlasi seda, kuidas me tehnoloogiaga hakkama saame. Väike näide: loeme ajalehest, et nutitelefoniga on raske üks-üks-kahte valida...