Jüri Saar: uus pidu, vana tants ja väsinud paarid

Tartu Ülikooli kriminoloogia professor Jüri Saar Foto: Toomas Huik

Kriminoloogiaprofessor Jüri Saar kirjutab Sirbis, et Keskerakonna ja Reformierakonna sisemise käitumisjoonise sarnasus on ehmatav. Kas otsustamisse kaasatakse neid, keda otsused puudutavad, või jätkub inimeste tegemine «vägisi õnnelikuks»?, küsib ta oma arvamusloos.

Neil päevil tegid Reformierakond ja Keskerakond umbes aasta pärast toimuvate 2013. aasta kohalike valimiste kampaania jõulised avasammud. Avalöök tehti üheaegselt, sünkroonselt ja justkui kokkulepitult. Kõik viitab sellele, et jätkatakse valijatega manipuleerimist, nende lollitamist hääle saamiseks korduvalt läbi proovitud viisil.

Näib, et nimetatud parteide juhtkond ning neid nõustavad poliittehnoloogid loodavad vanade nippidega järjekordselt soovitud tulemuseni jõuda. Tehakse täpselt sedasama, mida on tehtud juba pikemat aega. Valijaid hakatakse vastastikku teineteisega hirmutama, mängitakse taas klassikalist etendust «halb ja hea uurija», kusjuures mõlema erakonna sihtgrupi poolt vaadatuna on just neile pakutav erakond hea ja teine halb. Nagu mõlemad uurijad selles vanas loos ajavad koos ühist asja, nii on ka meie kahe suurerakonnaga, kelle välise vastandpositsiooni taga on ühishuvid.

Keskerakonna kampaania keskne liin on traditsiooniliselt olnud ja saab ilmselt nüüdki olema otsene vastandamine: eestlased-venelased, maa-linn, Tallinn-Toompea, võitjad-kaotajad, esimene Eesti-teine Eesti. Keskerakond ei esinda nõnda mitte üksnes poliitilist opositsiooni, vaid selliste vastanduste kaudu hoopis fundamentaalsemat «(kurja)jõudu».

Keskerakonna tegelikud ja veel truud valijad on (linna) venelased ja üha vähemad eesti keelt emakeelena kõnelevad inimesed. Loodus korrastab jõudsalt nende vanemaealiste ridu, kes mäletavad isiklikult Rahavarinnet, Balti ketti ja Savisaart kui vabaduse toojat ega oska näha seda muutust, mis vahepeal nende iidoliga on toimunud. Seepärast muutub Keskerakond järjest orientaalsemaks, võitluslikumaks ja pole üllatav, et suur tüürimees lubab nüüd juba kogu Eesti ära võtta ja teha sest «Talina».

Normaalsetes Eesti inimestes tekitab selline sõnum õudu, kuid see ongi eesmärk. Samas on reformierakondlik poliitiline establishment järjepidevalt hoolitsenud selle eest, et Keskerakond suurest poliitikast ei kaoks, sest see tooks kaasa erakondliku maastiku ja poliitilise juhtdiskursuse kardinaalse ümberkujunemise. Reformierakonna mõjukus ja käitumisjoonis tõukub otseselt Keskerakonna suunalt lähtuvast ohust, mille vastu peab kogu edumeelne ja tark Eesti ennast mobiliseerima.

Efektiivne vastupanu sellisele ohule saab olla teostatud muidugi vaid tugeva Reformierakonna juhtimisel, tema suudab «head jõud» liita. Kõik, kes selle skeemiga nõus ei ole, toetavad justkui keskerakondlikku türanniat. Sellest tulenevad ka Reformierakonna kampaania värsked (ehk vanad) märksõnad ja varasemast veelgi jõulisem sõnum. Eesmärgiks olevat järgmiste valimiste võitmine kogu Eestis, et nii nagu Toompeal, pääseks ka pealinnas võimule «kaine mõistus ja hea majandamine».

Paradoksaalselt on lubatud väljatulek 2013. aasta valimistel 200 omavalitsuses rohkem kui 5000 kandidaadiga, mida olevat kaks korda varasemast rohkem, vägagi kummaline mõtteavaldus olukorras, kus justkui diskuteeritakse parteide rahavajaduse vähendamise üle.

Reformierakonna ja Keskerakonna maotu koostöö

Mõlema partei ühine, tegelik eesmärk on olemasoleva olukorra ehk status quo säilitamine. Valimisliitude keelamise ehk kohaliku võimu totaalse politiseerimise katse võtsid kunagi ette Reformierakond ja Keskerakond ühiselt. Nagu on jaotatud omavahel keskvõim ja võim pealinnas, nii jagatakse kogu Eestis ja pealinnas suuremaid-väiksemaid kohalikke omavalitsusi, kellele eraldatakse vahendite tsentraliseerimise järgselt ressurssi vastavalt kuulekusele ja ustavusele.

Selle nimel on kulutatud palju jõudu, alates suurparteide riigieelarvest finantseerimise tagamisest, mis paigutas 2003. aasta parlamendierakonnad kõrgliigasse ja jättis ülejäänud «mudaliigasse». Ürituse nimel hoolitsetakse selle eest, et enda tiival mingit isemõtlemist ega lõhenemist ei toimuks. Kui Rahvaliit hakkas kujunema reaalseks konkurendiks Keskerakonnale, juhtus see, mis juhtuma pidi – nad hävitati suurerakonnana.

Kui liikumise Vene Kool Eestis esindaja julges äsja arvata, et selle MTÜ baasil võiks kujuneda uus venelaste erakond Eestis, olid mitmed Keskerakonna juhtpoliitikud need, kes selliste mõtete väljaütlejaid kurjalt noomima asusid. Kes suudaks meenutada kõiki neid siseopositsioonide kadumisi, mis aastate jooksul Keskerakonnas on aset leidnud. Meikari juhtumi käsitlemine vaid alatu mässukatsena näitab, mis saab siis, kui Reformierakonna sees isemõtlemist ja võimu teostamise läbipaistvust harrastada julgetakse.

Tegelikult ju suuri erinevusi nende kahe erakonna toimetamiste vahel pole. Mõnikord läheb neil endalgi üksteise teatraalne sarjamine meelest ära ja siis öeldakse otse välja, mida kogu aeg on teatud. Nii juhtus viimati, kui mõlema erakonna tipp-poliitikud sattusid üheaegselt poliitilise korruptsiooniga seotud kahtlustuste alla. Seljad pandi kiiresti kokku ja hakati «ühist vaenlast» ehk liiga aktiivselt õiguskorraga tegelejaid korrale kutsuma.

Lugu pole veel kaugeltki lõppenud ja poliitikute ähvardusi poliitilise korruptsiooni paremat kontrollimist üritajate aadressil ei maksaks alahinnata. Nii sai vastandujatest korraga üks löögirusikas nagu ka siis, kui riigikogulaste soodustuste või suurparteide eelisfinantseerimise kallale tulla julgeti. Keskerakonna ja Reformierakonna sisemise käitumisjoonise sarnasus on ehmatav.

Kohaliku võimu iseotsustamise ulatuse teemal ollakse väliselt justkui erineval seisukohal ja Keskerakond võitleb Tallinna ja seega kohaliku võimu autonoomia ehk detsentraliseerimise eest. Tegelikult pole Tallinn üldsegi mitte «üks kohalik omavalitsus teiste hulgas», vaid elanike hulgalt ja raha mahult kolmandik kuni pool Eestit.

Kuid paljuski tänu sellele korruptsioonile ja bardak’ile, mis toimub Keskerakonna juhtimisel juba aastaid pealinnas, on Reformierakonna juhtimisel kärbitud kogu Eestis kohalike omavalitsuste otsustuspädevust ja tsentraliseeritud ressursse, loodud ühetähenduslikult üha jäigemat võimuvertikaali. Seega tegeldud sellega, millega üks ennast liberaalsena määratlev erakond üldse tegelda ei tohiks. Kõige suurem abimees Reformierakonnale selles «raskes töös» on olnud Keskerakond.

Kahe suure ja tugeva temaatika teeb kõigist teistest nn partnererakondadest peenraha või «puudlid», kelle käitumismustri määravad suuremad. IRL on Reformierakonna kõrval valitsuskoalitsioonis olles sattunud raskesse identiteedikriisi. Oma osa on siin populismil ja õõnsatel loosungitel, millega viimastel valimistel hääli on kogutud, ning rasketel personaalsetel rikkumistel, kuid päris tupikusse on jõutud just Reformierakonna koalitsioonipartnerina.

Juhul kui ühineda Savisaare-vastase koalitsiooniga, makstaks andamit eelkõige Reformierakonna järjekordsele suurele valimisvõidule. Juhul, kui proovitaks üles leida oma agenda, ohustataks sellega hüpoteetilise (parem)koalitsiooni tugevust. Nii polegi tegelikult kuhugi minna ega areneda ja rahvuslusest koos konservatiivsusega on saanud üha enam tühjad fraasid, kuni sinnamaani välja, et liberaalid on ühel hetkel justkui rahvuslikumad ja konservatiivsemad kui end rahvuslik-konservatiivsena määratlev erakond ise.

Vabana kasvanud ei mõista pugemist ja kantimist

Teineteisega hirmutamine on kaval taktika veel selleski mõttes, et ei lase esitada tõsisemaid küsimusi. Näiteks, mida Reformierakond Eestis võimul olles ja Keskerakond Tallinnas võimul olles poliitilise arengu vallas on saavutanud? Kas on suudetud luua tugevaid demokraatlikku ühiskonda sobivaid institutsioone, mis põhinevad kindlatel baasväärtustel või käib siiani askeldamine konkreetsete persoonide ja projektide ümber? Kas otsustusprotsessidesse kaasatakse rohkem neid inimesi, keda otsused puudutavad, või jätkub inimeste tegemine «vägisi õnnelikuks»? Kas otsused on põhinenud järjest enam teadmistel või tulenenud juhi «valgustatusest»? Kas poliitiline kultuur ilmutab üha enam küpsuse tunnuseid, on vabanenud autoritaarsusest ja direktiivsusest või seistakse ka selles mõttes paigal?

Paigalseisule, hangumisele viitab üheselt seegi, kui hakatakse valijatele lubama «tasuta asju». Tallinna tasuta ühistranspordi nimeline tsirkus ja võimukoalitsiooni tasuta kõrgharidus on väliselt uhked pseudoreformid, mis garanteerivad kasvavad probleemid vastavalt Tallinna ühistranspordile ja Eesti kõrgharidusele ning seeläbi väga paljudele inimestele.

Eesti on viimase 20 aastaga suuresti muutunud ja nüüdseks on saabunud vältimatult poliitilise kultuuri muutuste periood. Uus põlvkond, noored inimesed, ei soovi, et poliitikat tehakse viltusel moel ning kuninglik tee (via regia) poliitikasse kulgeb läbi «poliitbroilerifarmi» koos jäägitu personaalse ustavuse tõestamisega juhtidele. Järjest rohkem on Eestis neid äriinimesi, keda ei rahulda oma äri ülesehitamine riigieelarve rahade kantimisele, mille eelduseks on hea läbisaamine juhtparteide juhtkonnaga. Eesti poliitika vajab muutusi, see on otsene kohustus vabade ja vabana sündinud mõtlemisvõimeliste inimeste ees. Seetõttu peavad meie suured ja stagneerunud parteid paratamatult tegema läbi põhjaliku uuenemise, mille vajaduse ilmsed märgid avalduvad suurte sisemiste pingete näol. Nende juhid ei peaks üritama teha nägu, nagu saaks lihtsalt vanaviisi jätkata.