Hardo Aasmäe: miks me tunneme rahapuudust?

Hardo Aasmäe. Foto: Ants Liigus

Majandusgeograaf Hardo Aasmäe mõtiskleb Õpetajate Lehes Euroopa majanduse ja Eesti ühiskonnakorralduses valitseva seisaku üle.

Vahel jääb mulje, nagu hakkaks raha maailmast otsa saama. Õpetajad, arstid, päästjad, kaitseväelased jt on mures oma madala palga pärast. Euroopa poliitiline ladvik rabeleb euroala rahanduse päästmise nimel. Jaapanis pole juba paarkümmend aastat majanduskasvu. USA ei suuda oma riigivõlga ohjeldada. Hiina majanduskasv toetub eelkõige oma sisekoloonia (nn miljardi-Hiina) halastamatule riisumisele.

Kreeka, Küpros ja Eesti...

Milles asi? Meie lähim probleem on Kreeka, Hispaania ja Küprose võlad. Sellesse sasipuntrasse on kistud ka Eesti. Seda kõige halvemal moel. Meil tuleb osaleda endast jõukamate riikide võlakoorma kinnimaksmisel. Selline argikuvand on jäänud kogu sellest asjast. Kahjuks on olukord veelgi keerulisem. Me ei maksa kinni otseselt kellegi võlgu, kuid peame välja panema garantiisid ja raha jõukamatele laenamiseks. Vaene mees peab sundkorras rikastele laenama.

Meile on sageli jäänud mulje, justkui läheks raha üle jõu elavatele kreeklastele või hispaanlastele. Paraku on see tõsi vaid osaliselt. Euroopa rahasüste tavaline kreeklane või hispaanlane ei näe. Raha tuleb nende riikide pankadele, et need omakorda maksaksid oma võlgu Euroopa suurpankadele.

Kas pole tuttav olukord? Veel mõni aasta tagasi tüütasid meie pangad inimesi oma pealetükkivate laenupakkumistega. Nüüd nõuavad nad sama järjekindlalt laenutagastusi. Selles mõttes ei ole Kreekal ja Eestil suurt vahet. Erinevus on vaid selles, et Kreekas laenas erasektori kõrval innukalt ka riik.

Samas laenukoormus on Eestilgi üsna suur. Koos erasektoriga on meie laenukoormus peaaegu 100 protsenti aastasest sisemajanduse kogutulust. Me kiidame oma madalat riigivõlga, kuid meil on rahvas võlgu. Kreekas on riik võlgu. Rahvas mitte nii väga. Kuid Kreekas sõltub rahvas riigist rohkem. Kumb on parem, seda näitab tulevik. Meil tuleks oma rahaasjades hõiskamisega lihtsalt vaoshoitum olla.

Olles õiglane hättajäänud teiste eurooplaste suhtes, tuleb veel kord toonitada, et pankade kõrval toetatakse ka rahasüsteemi enese püsimist. Selle toetusmehhanismi kaudu aidatakse neid riike ja panku, mis võlgade tagasimaksmisega hätta jäävad. Seepärast on üks Euroopa tavakodanikest protestijate loosung «Need ei ole meie võlad!». Ollakse tigedad, et Euroopa päästab panku ja lohakaid valitsusi, kuid tavakodanik peab selle kinni maksma.

Kogu loodav euroraha stabiilsusmehhanism (ESM) on omamoodi kindlustusmakse riikidele, kes võivad riigivõlaga hätta jääda. Paraku on meil ainukesena euroalas peaaegu olematu riigivõlg. Seega maksame teiste kindlustust.

Sisuliselt oleme kindlustanud enda maja ja auto, mida meil ei ole. Võib-olla oleks meil tõesti mõistlik nüüd laenata? Kas või selleks, et ehitada mõne aastaga valmis Tallinna-Tartu maantee või raudtee Euroopasse. Teid saaks hakata kohe kasutama. Hiljem maksaksime võla odavneva rahaga tagasi.

Meil Eestis on põhjust palju avaramalt mõelda, kui tõusta meeleheitlikult ainitiselt euro kaitsele. Eri vääringud on läbi maailma ajaloo tulnud ja läinud, inimesed ja majandus on jäänud. Seda enam, et üha rohkem ilmneb euro sobimatus Euroopa Liidu kui terviku majanduse vajadustega. Enam ei räägita euroala laiendamisest. Unustatud on euroga ühinemise tulevikukohustus kõigile Euroopa Liidu liikmesmaadele. Pigem räägitakse euroalast lahkujatest kui juurdetulijatest.

Vajame uusi lahendusi

Paraku ei ole euroala rahanduse püsimajäämine maailmamajanduse keskne teema. Peamine probleem peitub toimiva kapitalistliku majandusmudeli ammendumises. See saab toimida vaid tarbimise kasvu tingimustes. Kuid tarbimisel on «vanas» Euroopas juba piir ees. Rahvastik eriti ei kasva. Igaüks süüa rohkem ei jaksa. Autoga innukamalt ringi kihutamiseks pole võtta lisaaega. Mitut mantlit korraga seljas ei kanna jne... Tagatipuks on hakatud rahastama tarbimise vähendamist. Energiasääst, rasvumisvastased kampaaniad, ühistranspordi arendamine jne on teatud mõttes vastuolus toimiva turumajandusmudeliga.

Kuigi tarbimise mahtu püütakse ülal hoida uute tarbijate leidmise (ELi laienemine), püsikaupade kasutusaja lühendamise, kaupades sisalduva tarbimisväärtuse vähendamise (piima lahjendamine) või olematute kaupade turuletoomisega (CO kaubandus), ammenduvad ükskord needki võimalused. Tagatipuks on kustumas Euroopa heaoluühiskond, mille püsimiseks on eeldused kadunud. Tagajärg on vinduv kriis. Tulevikukuvandi kadumine, selge sihi ähmastumine. Lääs on kaotamas kutsuva tulukese rolli muule maailmale. Pole siis ime, et inimesed tulevad tänavatele protestima, kusagil kukutatakse valitsusi, lõhatakse pomme ja peetakse arusaamatuid sõdu.

Selles olukorras tuleks Eestis taas mõttesse jääda, kuidas edasi toimida. Oleme ise hädas iganenud majandusmudeliga, mis laseb rahvatulu lahedalt välja voolata. Tekkimas on olukord, kus sisemajanduse kogutulu kasv ei paranda enam oluliselt elatustaset. Selle võiks saavutada pigem elu ümberkorraldustega, mis rikkust rohkem riiki ja rahvale jätaks. Paratamatult imestame soomlaste üle, kes meist silmanähtavalt rohkem ei tööta, kuid elavad paremini. Soomega võrreldes on meie ühiskonnakorraldus lihtsam, kuid rohkem sõela moodi, mis laseb loodud rikkusi pillavalt välja voolata. Seepärast tuleks meil põhjalikult uuendada vähemalt kümmekonda eluvaldkonda. Praegu valitseb selles ühiskonnas seisak.

Mõttearenduseks mõtleme näiteks Eesti seakasvatusele. Eestis on 300 000 siga ja meie aastatarvidus on ligikaudu 600 000. Need arvud iseenesest ei ütle mitte midagi, kui Taanis poleks samal ajal peaaegu 24 miljonit siga. Taani on Eestist veidi väiksem, kuid sead mahuvad riiki ära.

Meil on seakasvatusest jäänud eelkõige Nõukogude-aegne mälestus, millal sellest majandusharust jäi Eestisse maha enamasti läga. Niisugune on mälestus. Kui tänapäevane seakasvatus oleks Nõukogude aja tasemel, haiseks terve Taani riik. Paraku ei haise, inimesed käivad puhtalt riides ringi ega nurise.

Võiksime õppida Põhjamaadelt

Kui palju võiks meil algatuseks Eestisse sigu ära mahtuda? Pool Eestist on metsade ja soode all. Taanis on kogu ala kultuuristatud. Seega võiks 12 miljonit siga ikkagi ära mahtuda. Meil on rahvast neli korda vähem kui Taanis. Olgu sigugi neli korda vähem ehk 3 miljonit. Kui eeldame, et oleme taanlastest poole saamatumad (mida me ei ole), peaks meil ikkagi olema 1,5 miljonit siga. Paraku ei ole. 1,2 miljonit siga on seega puudu. Kui palju meil on rahvuslikku rikkust ära jäänud, selle arvutavad asjatundjad kiiresti kokku.

Mõistagi võib meil tuua välja igasuguseid põhjusi, miks nii ulatuslik seakasvatus ei ole võimalik. Alates turu puudumisest ja lõpetades madalate eurotoetustega. Turu küsimus on lahendatav riigi tasandil. Paraku meil väliskaubandusministeeriumi ei ole ega tule. (Soome väliskaubandusministrina sai tuule tiibadesse Soome praegune president Sauli Niinistö.) Meil tuleb see ülesanne ära jagada ministeeriumide vahel, välisministeeriumist kultuuriministeeriumini. Hiinas ja Indias on kokku üle kahe miljardi inimese, kes tahaksid sealiha süüa. 1,2 miljonile seale ehk ostja ikka leidub. Mis me puna-Hiinale niisama Taiwani ja Tiibeti küsimuses järele noogutame. Ostku sead ära. Paraku pole meil neid müüa.

Eurotoetused on hoopis tundlik teema. Puudulike toetuste tõttu on meil iga-aastast toidutootmist üsna palju ära jäänud. Meid küll lohutatakse suurte eurotoetustega teistesse Eesti majandusvaldkondadesse. Paraku on usaldusväärselt kontrollimata, kas madalad põllumajandustoetused mitte ei suru toiduainete tootmise võimalusi sedavõrd alla, et saadud muud eurotoetused tervikuna ei kata tekkinud tinglikku kadu. Kui see peaks nii olema, siis on taastunud Nõukogude-aegne süsteem, kus linna arendatakse maapiirkondade arvel. Vahe on vaid selles, et ümberjagamine käib eurotoetuste kaudu.

Seakasvatus on ainult üks piltlik näide selle kohta, mille ümberkorraldamine võimaldaks meil inimeste palkasid tõsta. Kui mõelda aga sellele, kui palju jääme põhjendamatult ilma rahvuslikust rikkusest ebamõistliku panganduse ja rahanduse, energiakuluka elamumajanduse, monopolistliku soojamajanduse ja jaekaubanduse, varjatud kütusekartelli, energiaturu sobimatu korralduse, läbimõtlematu meditsiinikoolituse, vene koolides osalise eestikeelse õpetuse sisseviimise venimise jne tõttu, siis seisab meil ees suur töö seisakus ühiskonna uuendamiseks. Algatuseks võiks selle üle mõtlema hakata.