/nginx/o/2012/10/05/1357384t1h50cf.jpg)
Vana tõde poliitikute teledebattide kohta on, et võitja selgitamiseks vaata väitlust ilma hääleta. Kehakeel näitab enesekindlust, suhtumist ja reageerimisvõimet paremini kui sada korda üle korratud poliitilised reklaamlaused.
Vana tõde poliitikute teledebattide kohta on, et võitja selgitamiseks vaata väitlust ilma hääleta. Kehakeel näitab enesekindlust, suhtumist ja reageerimisvõimet paremini kui sada korda üle korratud poliitilised reklaamlaused.
Nii oli ka kolmapäeval USAs, kus toimus presidendikandidaatide kauaoodatud esimene teledebatt. Mitt Romney oma heatahtliku muigega pulbitses energiast, vaatas rääkides Barack Obamale silma ja nõudis alati sõna, et parandada presidendi «valeväiteid» tema kohta (isegi kui need vastasid tõele). Obama seevastu jõllitas apaatselt oma märkmeid ja oli surutud kaitsepositsioonile.
Üks hea esinemine debatil ei pruugi midagi tähendada, kui toetus Romneyle sellest ei suurene. Ent võimaluse comeback’iks ta endale andis.