Üksi arstide pureda

Hanno Pevkur Foto: A.Peegel

Hanno Pevkuril läks sotsiaalministrina hästi kuni mullu sügiseni. Hoolimata sellest, et ametisse sai ta masu alguses, mil surve sotsiaalvaldkonnale eriti karmiks muutus. Endine Nõmme linnaosavanem, noor reformipoliitik, juristi haridusega Pevkur oli küll vähetuntud, aga pärast külma ja hoolimatu inimese imagoga Maret Maripuud mõjus viisakas maapoiss Ida-Virumaalt Iisakust vähemalt inimlikumalt.

Aasta tagasi, pärast ligi kolme ministriaastat seisis Pevkur esimest korda karmi kriitikatule all, kui tööandjad ja töövõtjad töötukassa ja haigekassa nõukogust välja marssisid. Patiseis mõlemas kestis kevadeni välja. Tõsi, need vastasseisud polnud nii väga konkreetselt sotsiaalministri, vaid üldisemalt valitsuse rahapoliitika vastu.

Suvel läks lahti jant haigekassale uue juhi valimisel. Enamasti viksi ja viisaka mulje jätnud 35-aastane Pevkur ei mõistnud kauaaegsele haigekassa juhile Hannes Danilovile otsesõnu öelda, et ta teda tagasi kandideerima ei oota. Kogu lugu läks inetuks.

Praeguseks on kolm aastat ja seitse kuud ametis olnud – kõige pikaaegsem sotsiaalminister 20 aasta jooksul! – Pevkurist saanud vihatud minister. Ta käib küll pea iga päev televisioonis ja raadios aru andmas, miks ta arste ei mõista ja raha ei anna, kuid tema jutt numbritest ei veena. Vähemalt mitte meditsiinitöötajaid. «Hea demagoog,» ütlevad paljud Pevkuri jutu peale.

Kuigi juba nädalapäevad on kestnud Eestis enneolematu streik, mis päev-päevalt enam halvab meditsiiniabi kättesaadavust, näib justkui peaks Pevkur mingit isiklikku võitlust. Ta on jäetud erakonna ja valitsuse poolt üksi ambrasuurile viskuma. Peaminister Andrus Ansip küll tellis maksu- ja tolliametist arstide seas suurt meelepaha tekitanud arstide sissetulekute uuringu, aga see on ka kogu sõnum, mida valitsusjuhil kogu Eestit halvata ähvardava streigi kohta öelda olnud. Või tahabki peaminister lasta Pevkuril krõbedal tulel praadida, et ta parajal hetkel ohverdada?

Ei paista Pevkuri taga ka erilist tuge tema enda ministeeriumist. Kas ministeeriumis ei olnud kedagi, kes ei teadnud, et arstid tõepoolest kevadest saadik streigiks valmistuvad? Kas ministeeriumis pole kedagi, kes suutnuks enne või vähemalt nüüd, kui asi käes, nii head nõu anda, mis aitaks totaalse vastasseisu lahendada? Või Pevkur ei kuula teisi?

Sotsiaalministeeriumis on kindlasti palju tarku ja tublisid inimesi, kuid kaadrivoolavus on seal suurem kui teistes ministeeriumides. Üheks põhjuseks on kindlasti selle ministeeriumi ja kogu haldusala töötajate madalamad palgad võrreldes teiste ministeeriumidega, mistõttu teised ostavad sealseid ametnikke lihtsalt üle. Isegi asekantslerite toolidest on osa tühjad. Eks seepärast pea eelkõige minister kui juht peeglisse vaatama.

Kui vaadata Pevkuri viimast aastat positiivsema poole pealt, siis on tema eestvedamisel võetud ettevalmistamisele ka hädavajalikke suuri reforme – ei pea siin silmas peaministri ja sotsiaalministri poolt reformiks nimetatud lastetoetuste valikulist suurendamist –, mis peaks tooma leevenduse vananeva ja väheneva töötajaskonnaga Eesti riigi osale tõsistele sotsiaalprobleemidele. See on töö, mis vajanuks juba siis alustamist, kui Pevkurist sotsiaalminister sai, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Kas pigem leebe iseloomuga Pevkuris jagub jõulisust tõsiseid muudatusi valitsuses läbi suruda ja ühiskonnas ellu viia, see on küsimus nii talle endale kui ka valitsusele.