Mari-Liis Jakobson

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Tallinna Ülikooli riigiteadlane, poliitilise kommunikatsiooni ekspert Mari-Liis Jakobson leiab arstide streigi suhtekorralduslikku poolt kommenteerides, et meditsiinitöötajad kasutavad avalikkusega suheldes võimalikult ratsionaalseid argumente, neile vastanduv sotsiaalminister aga demagoogitseb, mistõttu ei saa osapoolte kommunikatsiooni samadel alustel hinnata.

1. Arstidel pole õnnestunud võita ajakirjanike sümpaatiat

Mulle tundub, et üks põhilisi probleeme, mis tervishoiutöötajate seisukohalt streigiga haakub, on see, et neil pole õnnestunud võita ajakirjanike sümpaatiat. Ajakirjaniku töö põhimõtted eeldavad küll tasakaalustatud kajastust, kuid teisalt tuleb täita ka valvekoera rolli ning selles rollis kipub esile kerkima ikkagi ajakirjanik Uskmatu Toomas, kes ei saa aru, milleks streiki vaja on ning mida see parandada võimaldab.

Samas on meedia äärmiselt kaalukas läbirääkimiste osapoolte survestaja. Ning survestamine ongi ühe streigi eesmärk. Tervishoiutöötajad survestavad oma ülemusi, kes peaksid vastutama haiglate toimimise eest ning sotsiaalministrit, kes peaks tagama tervishoiu kui oma vastutusala toimimise. Ent poliitikud ja haiglate juhid survestavad arste vastu, kujutades hoopis neid vastutustundetutena.

2. Arstid ja minister võistlevad eri arvestuses

Et suurem osa avalikust väitlusest on vastandanud just sotsiaalminister Hanno Pevkurit ning arstide liidu aktiivi, siis hakkab tugevalt silma ka kahe osapoole suhtlustaktika erinevus.

Mulle on jäänud mulje, et arstid ja minister võistlevad meedia vahendusel peetud väitluses väga erinevates kategooriates. Meedikud üritavad oma positsioone pikalt ja põhjalikult seletada näiteks tele- või raadiodebattides ja on sellega küllaltki hästi ka toime tulnud. Minister kasutab aga hoopis teistsugust taktikat, kasutades professionaalselt demagoogilisi võtteid nagu «Ära hakka jälle peale», «Me oleme sellest ju sada korda rääkinud» või «Ärme vääna numbreid».

Massikommunikatsioonis mängib sageli põhimõte «vähem on rohkem» (less is more). Mida lühidamalt sa ennast väljendad, seda võimsama efekti see potentsiaalselt ühiskonnas saavutab. Ning ministril ja tema erakonnal on oma lööklaused selle kohta, et nad pole rahamasinad ning raha tuleb alati kellegi teise arvelt, mis on väga hästi sisse töötatud ja kandunud kommentaariumifolkloorigi. Arstidel pole senini õnnestunud lihtlauseliselt ja sisukalt formuleerida, mida nõutakse.

Aga tervishoiutöötajad näivadki väitlevat hoopis teise strateegiaga. Nende eesmärk on esineda võimalikult ratsionaalsete argumentidega ja võimalikult detailselt oma nõudmised ära põhjendada. See aga tähendab, et neil on võimalik võita üksnes nende sümpaatia, kes on esiteks piisavalt intelligentsed, et ratsionaalse argumendi väärtust mõista ning teiseks tunnevad teema vastu nii palju huvi, et selle sisuga üldse tutvuda.

Kokkuvõttes tekib umbes samasugune efekt nagu 1960. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste aegu, mil toimus esimene kandidaatide debatt, mida edastati nii raadios kui ka televisioonis. Teledebatti jälginud arvasid, et võidumees oli John F. Kennedy, kes paistis pildis veenvam; raadio vahendusel sündmusest osa saanud arvasid, et võidab Richard Nixon, sest tema esitatud argumendid kõlasid sisukamatena. Nii leiavad tõenäoliselt ka tänases Eestis pealkirjalugejad ja loosungikuulajad, et ministril on õigus, debattide jälgijad ning nõudmistega sisuliselt tutvunud on aga seisukohal, et arstidel on õigus ning minister demagoogitseb.