Olari Koppel: kokkulepe kui säästlik poliitika

Olari Koppel Foto: Erakogu

Osa arvab, et kaasamine ehk kooskõlastusringi avardamine pikendab teed tulemuseni ja ka maksab rohkem. Tegelikult aitab kokkulepete käsitlemine poliitilise protsessi sisendina aga hoopis kokku hoida, kirjutab Eesti Koostöö Kogu juhataja Olari Koppel.

Erinevalt ettevõtlusest, kus eluterve ja kohati karm konkurents peaks andma meie käsutusse paremaid tooteid ja teenuseid soodsama hinnaga, eeldab ühiskonna, rahva ja riigi edenemine pigem kokkulepet kui pidevat heitlust. Ehk siis see, mida seadusesilm käsitleks ärimaailma puhul keelatud kartellileppena, on ühe riigi puhul, aga ka riikide vahel pigem soovitud eesmärk.

Kuigi Eestis tavatsetakse väita, et kunagise üksmeele asemele on tulnud vastandamine, ei peaks kokku leppimise vägi meile võõras olema. Näiteks välis- ja julgeolekupoliitikas on järgitud kindlat joont ning seda sõltumata sellest, missugune maailmavaade parajasti valitsuse otsuseid kujundab.

Lõppenud suvel oli 20. aastapäev Eesti põhiseadusel, mida on inimpõlve vältel muudetud ja täiendatud vaid neljal korral. Põhiseadus on Eesti kodanike kokkulepe, mille järgimine peab tagama meie riigi ja kultuuri püsimise ja edenemise, siin elavate inimeste õigused ja vabadused ning rahva heaolu. Põhiseaduse püsimine on hoidnud Eestit stabiilse ja heas mõttes ettearvatavana, kinnitades ühtaegu, et see on üks päris hea kokkulepe.

Elu on kätte näidanud ka poliitiliste kokkulepete piirid. Üheksa aastat tagasi sõnastati toonase presidendi Arnold Rüütli ja ettevõtja Aadu Luukase initsiatiivil ühiskondliku leppe nime saanud dokument, millega kutsuti saavutama ühtaegu üllaid ja samas konkreetseid sotsiaal-, regionaal- ja hariduspoliitilisi eesmärke. Leppe koalitsioonilepinguga sarnanev struktuur ja stiil koos sihtide liigse detailsusega sai sellele dokumendile ka saatuslikuks, sest näiteks parteid nägid selles katset dikteerida valimistel mandaadi saanud valitsusele konkreetseid ülesandeid.

Järelikult on suured kokkulepped ühiskonnas põhimõtteliselt võimalikud (põhiseadus), ent need kokkulepped ei peaks vähemasti rahuajal pürgima mingiks lisatasandiks parlamentaarse demokraatia kohale (ühiskondlik lepe). Kompromissikoht on kokkulepete käsitlemine poliitilise protsessi ühe sisendina ning siin astuvadki arenenud demokraatiates lavale kodanikuühendused ehk vabakond, huvi- ja erialaliidud, teadlased ja ülikoolid, ettevõtlusorganisatsioonid, lobigrupid ning kokkuleppeprotsessi soodustamiseks loodud organisatsioonid, nende hulgas president Ilvese poolt 2007. aastal loodud sihtasutus Eesti Koostöö Kogu (EKK).

Kuidas kokku leppida?

Kuigi meediapildis domineerib kuvand, mille järgi võim igal tasandil Stenbocki majast kuni pisima vallamajani irdub üha enam rahvast, on vähemasti osas poliitika- ja ühiselu valdkondades ja osas riigi- ja kohaliku võimu asutustes jõutud äratundmisele, et kodanike ja nende ühenduste arvamus mitte ei sega valituil valitsemist, vaid teeb pikemas perspektiivis valitsemise kergemaks ja tulemuslikumaks.

Konkreetne näide. EKK osalusel ja kohati vedamisel valminud Eesti haridusstrateegia kavand on jõudnud haridus- ja teadusministeeriumi ning selle põhjal peaks aasta jooksul valmima lähema kümnendi vältel hariduselu muutusi suunav riiklik poliitika.

Olen kolleegidelt kuulnud, et alguses suhtus võim nn välismängijate kaasamisse paraja skepsisega. Eks need tunded olnud vastastikused. Ent mida rohkem omavahel olulisi küsimusi arutati, seda asjalikumaks muutus arutelude toon. Ministeerium nägi, et haridusvaldkonna erialaliitude esindajad ja teadlased ei püüagi end kehtestada lõplikku tõde teadvate ekspertidena, vaid hakkavadki kollegiaalselt ühist vankrit vedama! Teised veendusid peagi, et ka ministeeriumis töötavad professionaalsed, hingega asja kallal olevad ametnikud, kel lisaks vajadustele on olemas piisav ülevaade ka võimalustest.

Kellele on see kasulik?

Üldistatult toob seesugune koostöömudel kasu kõigile. Konkreetselt muidugi neile, kes haridussüsteemiga kokku puutuvad. Ehk siis … kõigile. Võib arvata, et kui juba eos arvestati haridus­strateegia lähtekavandi koostamisel õpetajate, koolijuhtide, omavalitsusjuhtide, sotsiaalteadlaste ja pedagoogikaekspertide ettepanekuid, siis saab ka parlamendis loodetavasti heaks kiidetav lõpptulemus võimalikest parima kvaliteediga.

Avaliku aruteluta sündinud arengukavu ja eelnõusid tabab üldjuhul huvigruppide ränk kriitika. Seda isegi juhul, kui dokumendile pole sisuliselt palju ette heita. Ära kuulamata jätmine ja alternatiivsete seisukohtade ignoreerimine riivab enesetunnet ja eneseväärikust.

Osa arvab, et kaasamine ehk kooskõlastusringi avardamine pikendab teed tulemuseni ja aeglustab protsessi. Ilmselt ka maksab rohkem. Tegelikult aitab kokkulepete käsitlemine poliitilise protsessi sisendina aga hoopis kokku hoida.

Surnult sündinud valdkonnadokumente on Eesti lähiminevikus vastu võetud kümneid, selleks on kulutatud miljoneid eurosid ja tuhandeid töötunde. Kui loeb vaid võimulolijate poliitiline tahe, siis tähendab see tehtud otsuste pidevat tagasipööramist, segadust ja teadmatust. Kannatavad need, kel pole võimalik sellest muutuste keerisest välja astuda.

Milles kokku leppida?

Igale valimistel selleks mandaadi saanud valitsuskoalitsioonile peab jääma võimalus viia ellu need muudatused, mida valijate enamus õigeks pidas.

Ent oma vältuse, maksumuse ja mõju poolest mitmeid valimistsükleid ületavad ümberkorraldused hariduse, rahvastiku-, rahvussuhete, sotsiaalpoliitika, regionaalhalduse ja avaliku halduse vallas, kõik Eesti riigi, rahva ja kultuuri püsimise ja arengu seisukohalt määrava tähtsusega otsused ja tööplaanid võiksid edaspidi sündida võimalikult paljude asjahuviliste osalusel.

Riigieelarvest rahastatav EKK ongi selleks loodud – loomulikult mitte ainus ega ainuvõimalik – formaat, platvorm ja keskkond, kus seesugused kokkulepped ja kompromissid saavad võimalikuks.

Näen just vabakonna, huvigruppide, teadlaste, ettevõtlusorganisatsioonide, ametiühingute ja riigivõimu kokkutoomises edaspidi EKK põhitööd lisaks regulaarse Eesti inimarengu aruande kirjastamisele ja teistele ettevõtmistele.

Kindlasti ei tule muretseda selle pärast, et asju, milles kokku leppida, on vähe. Usalduskriisist räsitud Euroopa on jõudmas veendumusele, et Teise maailmasõja järel tarbimise pidevale kasvule ja näiliselt piiramatutele laenuvõimalustele üles ehitatud heaolumudel nõuab radikaalseid ümberkorraldusi.

Eesti peab kõige selle kõrval arvestama paratamatute tõsiasjadega, et meie rahvastik vananeb, kahaneb ja koondub suurematesse linnadesse ja asulatesse. See seab me valikutele piirid ja dikteerib kokkulepete sisu, ent loob ka võimaluse mõelda välja uusi ja praegustega võrreldes hoopis ratsionaalsemaid elukorralduse viise.

Iga valearvestus ühiskonna tulevikku puudutavates otsustes läheb Eestile nii otseses kui kaudses tähenduses üha kallimaks maksma. Tark oleks neid vigu vältida, teha kohe õigesti ja võimalusel nii, et säästetaks ühist raha ja üksteise närve.

Olari Koppel on alates 1. juulist Eesti Koostöö Kogu juhataja

3 mõtet

•    Suured kokkulepped on ühiskonnas põhimõtteliselt võimalikud (põhiseadus), ent need ei peaks vähemasti rahuajal pürgima mingiks lisatasandiks parlamentaarse demokraatia kohale (ühiskondlik lepe).

•    Kompromissikoht on kokkulepete käsitlemine poliitilise protsessi ühe sisendina ning siin astuvadki arenenud demokraatiates lavale kodanikuühendused.

•    Eesti peab arvestama paratamatute tõsiasjadega, mis seavad valikutele piirid ja dikteerivad kokkulepete sisu, ent loovad ka võimaluse mõelda välja uusi ja praegustega võrreldes hoopis ratsionaalsemaid elukorralduse viise.