N, 23.03.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sigrid Kõiv: pime toetus

Sigrid Kõiv
, Postimees
Sigrid Kõiv: pime toetus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Sigrid Kõiv
Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Selle kõrval, kas ja kuivõrd kellegi palganõudmised õigustatud on – viimselt on see ikkagi läbirääkimiste küsimus –, on oluline ka avalik toetus töötülis surveabinõusid rakendavale töötajaskonnale, mis jaguneb laias laastus kolmeks.

Tervishoiu- ja haridussektori töötajate palgad on a priori alati väikesed. Nende nõudmised leiavad igal juhul poolehoidu ja Soome lähedus on arvestatav argument. Nad on «maa sool», sest hirm harimatuks või haigeks jääda töötab hästi.

Näiteks müüjate või transporditöötajate palganõudmised panevad avaliku arvamuse õlgu kehitama – kahju küll, kuid mis teha, ka Soome pole kaugel. Seepärast polegi mehine transpordisektor oma tööseisakutega hoiatustest kaugemale jõudnud, suurel määral naistega täidetud teenindus elab aga frustratsiooni välja perekoolis.

On ka terve grupp inimesi, kes kindlasti ei vääri oma töötasu: riigi ja omavalitsuste ametnikud, poliitikud, kogu rahandussektor, ka juristid ja ajakirjanikud. Nende ametite pealt üldiselt Soome ei minda ning kui need inimesed oleksid ausad, teeksid nad oma tööd tasuta.

Avalik arvamus peegeldab, et mõned on võrdsemad kui teised. Ajakirjanik (kes ei vääri oma töötasu) osutab suurtele palgakääridele arstkonnas (kes väärivad alati rohkem kui saavad) ning reaktsioonid on garanteeritud terveks päevaks. Seda hoolimata loogilisest asjaolust, et nagu makromajanduse analüütiku ja telleri töötasu on erinev, on seda ka kliinikumi tipp-spetsialisti ja väikese maakonnahaigla arsti oma – erinevad on nii kogemus kui ülesanne.

Ometi on igal inimesel õigus teha oma ainsast ja kordumatust elust kunstiteos ning selles näruselt materialistlikus maailmas sõltub eneseteostus ka sissetulekust. See omakorda sõltub valikutest varasemas elus ja müüja ei hakka eales saama arstiga võrdset palka.

Kuid oletagem, et müüjad puhuksid oma ametiühinguliikumisele elu sisse ja hakkaksid streikima. Tahad sokke osta – ei saa, tahad süüa – mine restorani. Argipäev oleks hetkega segamini, kuid toetav suhtumine oleks vähetõenäoline. Või oletagem, et transporditöötajad streigiksid näiteks kaks nädalat. Ilmselt oleks leib otsas kolme päevaga ning kogu pension läheks taksojuhtidele. Ent raev, mitte toetus, oleks reaktsioon, mida tihkaksin ennustada.

Kui peaminister ütleks, et ta on nii õilis inimene, et töötasu ei tahagi, siis tuleks kahtlustada midagi sarnast ETV «Alpimaja» stsenaariumiga – soov tasuta töötada on üldiselt omane vaid väga noortele või väga fanaatilistele inimestele ning selles ametis oleksid mõlemad halvad.

Streik on tunnustatud survevahend töötülis. Et see on töötüli, peavad osapooled jõudma laua taha. Et iga töötüli sisu on selle töö tegija elukvaliteet, olgu tegemist koristajate või kardioloogidega, ei tohiks avalik arvamus piirduda õlakehitusega. Kuid et see on siiski vaid töötüli, mitte mobiliseerumine sissetungija vastu, ei peaks avalik arvamus pimesi vaid üht poolt toetama.

Märksõnad
Tagasi üles