/nginx/o/2012/08/09/1261676t1h4849.jpg)
Eesti Bioeetika Nõukogu asejuht Andres Soosaar rõhutab, et asendusemaduse juures tuleb silmas pidada, et selle protseduuri tulemusena tekib uue ilmakodaniku ja temaga seotud inimeste õige keerukas sotsiaalne kooslus, mis ei pruugi alati käituda just lapse kõige paremate huvide järgi.
Karistusseadustiku 132. paragrahvi alusel on alates 2002. aastast asendusemadus võõra munaraku või sellest valmistatud inimloote ülekandmise teel keelatud, aga juba 2008. aastal jõudsid meediasse mitmed arvamused, mille kohaselt tuleks meil seda ranget hoiakut leevendada.
Eesti Bioeetika Nõukogu tegeles asendusemadust puudutavate eetiliste küsimustega aktiivselt 2008.–2009. aastal ja kuulas spetsiaalsel konverentsil ära oluliste huvigruppide esindajate arvamuse. Selle ja oma analüüsi tulemusena jõuti 2009. aasta novembris seisukohale, et põhimõtteliselt võiks asendusemadus Eestis olla lubatud vaid kindlatel meditsiinilistel näidustustel. Selle eelduseks on aga, et ühiskonnas peavad olema loodud asendusemaduse protseduuri osapooltele kõik vajalikud tingimused ning protseduuriga kaasnevad ohud ja riskid tuleb maandada.
Et olemasoleva olukorra muutmine ei pälvinud tookord ei ühiskonnas ega poliitilistes ringkondades piisavalt toetust, hääbus ka selleteemaline arutelu. Ei ole vähimatki kahtlust, et rahvusvaheliselt kuulub asendusemaduse teema tänapäeva meditsiinieetika kõige enam vaieldud probleemide hulka ning nii selle erinevad teoreetilised aspektid kui ka senine tegelik kogemus on akadeemiliste uurijate, praktikute ja poliitikute poolt põhjalikku arutlemist ja vastukaja leidnud.
Nende vaagimiste tulemusena on erinevates riikides asendusemaduse seadustamise suhtes jõutud vägagi erinevatele tulemustele alates selle keelamisest kuni üsna liberaalse, niinimetatud kommertsiaalse asendusemaduseni, kuid meie sotsiaalse konteksti seisukohalt vajab kindlasti märkimist, et üheski Euroopa Liidu riigis ei ole asendusemadus lubatud ärilise lepingu loogika alusel.
Asendusemaduse pooldajad lähtuvad oma argumentatsioonis suuresti ühelt poolt reproduktiivsete tehnoloogiate avarduvatest võimalustest ja edusammudest, mis võimaldavad inimestel järglasi saada varasemalt lootusetutes olukordades, ning teiselt poolt 20. sajandi teisel poolel sugenenud arusaamast, et reproduktiivsed õigused kuuluvad iga inimese fundamentaalsete õiguste hulka ja vajavad igal võimalikul juhul realiseerimist.
Asendusemaduse vastastel on oma argumentatsioonis erinevaid seisukohti, kuid sageli kumab sealt erineval kujul läbi niinimetatud naturalismi argument, mille kohaselt ei ole kunstlikul viljastamisel põhinev asendusemadus kuidagi kooskõlas järglaste saamise loomuliku käiguga ning see ebaloomulikkus toob omakorda kaasa arvukalt täiendavaid probleeme, näiteks mitmekordne vanemlikkus geneetilise, bioloogilise ja sotsiaalse emaduse kujul.
Lisaks otseselt vastanduvatele leeridele on veel olemas arvukad asendusemaduses kahtlejaid, kes oleksid põhimõtteliselt küll asendusemaduse poolt, kuid leiavad, et mingid aspektid selle realiseerimisel on sedavõrd küsitavad, et ebakindlas sotsiaalses olukorras ei pooldata asendusemaduse lubamist.
On ilmne, et asendusemaduse protseduuri ja sellest sündiva lapse või laste puhul peab ühiskond silmas pidama, et tegemist ei ole üksnes sellisel moel last sooviva mehe ja naise õiguse või privileegiga, vaid selle protseduuri tulemusena tekib uue ilmakodaniku ja temaga seotud inimeste õige keerukas sotsiaalne kooslus, mis ei pruugi alati käituda just lapse kõige paremate huvide kohaselt.
Kui ühiskond on rahuliku veendumusega jõudnud selgusele oma liikmete seas domineeriva seisukoha suhtes asendusemaduse küsimuses, siis saab alles teha otsuseid selle arusaama realiseerimiseks kõiki osapooli rahuldaval moel.