Kui Euroopa Liit hakkas paar aastat tagasi kehtestama seadust, et töönädal ei või olla pikem kui 48 tundi, nurisesid Briti kirurgid, et nende jaoks tähendab see tööaja vähendamist ja et siis kaotavad nad oma kvalifikatsioonis ja oskustes. USAs, kus koormused on veelgi ulmelisemad, kaebasid kirurgiaresidendid siis, kui sealne valitsus otsustas töönädala maksimeerida 80 tunni peale.
Kirurgide väited nii USAs kui Suurbritannias olid ühesugused: kirurgid peavad töötama palju, kui tahavad olla head kirurgid. Vanderbilti ülikooli kirurgiaosakonna professor John Tarpley seletas seda nii: «Kirurgia on kontaktsport, sa ei saa olla tippkirurg kodus tugitoolis istudes.»
Nii ongi, et arstide töökoormus on suur väga paljudes riikides ja tihti hiilitakse selle jaoks ka seadustest ja ametlikest ülempiiridest kõrvale. Näiteks Saksamaal näitas üks mõne aasta tagune uuring, et haiglaarsti keskmine töönädal on 63 tundi.
Tõsi on ka see, et pikad tööpäevad ei käi ainult arsti elukutse juurde. Oled sa edukas advokaat või ettevõtja, tippsportlane, tarkvarainsener või investeerimispankur – kõikjal tehakse väga palju tööd. Moodsa maailma reegel paistab olevat, et tippspetsialist ei piirdu kusagil kaheksatunnise tööpäevaga. Oma ala tipud töötavad (ja see paistab olevat üldse tipuks saamise eeltingimus) igal pool väga palju.
Mõni ütleks selle peale nüüd, et ahaa, ma tean küll, kuhu sa tahad oma jutuga jõuda. Tahad öelda, et Eesti arstidel ei maksa hädaldada liigse töökoormuse pärast ja arstid peavadki töötama palju. Kuid ei, moraal pole siiski selles.
Jah, ka Eesti arstid töötavad palju ja paljud on ka valmis töötama palju. Näiteks kardioloog Margus Viigimaa vastab küsimusele, kas ta oleks omal alal nii hea, kui teeks tööd ainult 40 tundi nädalas: «Ei, ei oleks.» Veresoonte kirurg Toomas Ellervee Tartu Ülikooli kliinikumist lisab, et loomulikult on kirurgia käsitöö ja heaks kirurgiks saadakse ikka lõigates, lõigates ja lõigates.
Kuid kusagil on piir. Margus Viigimaa annab mõista, et 60 tundi nädalas on hea spetsialisti jaoks veel talutav, aga sealt üle hakkab kannatama juba kvaliteet. Ellervee lisab, et on valmis tegema 60-tunniseid nädalaid, aga mitte kogu aeg, ja see, et tal näiteks just äsja tuli 80-tunnine töönädal, pole enam kaugeltki normaalne.
Ja see ongi loo moraal. Eesti tipparstid on valmis töötama palju, aga see tähendab ka seda, et peab tekkima võimalus aeg maha võtta, patareisid laadida, puhata, teadust teha või ennast muul moel täiendada. (See, et heade spetsialistide hea töö peab olema ka hästi tasustatud, on iseenesestmõistetav.)
Eesti arstide töökoormusest rääkides pole asi lihtsas mehhaanilises töötundide kokkulugemises, vaid paindlikkuses ja töökorralduses. Just kahes viimases paistavad olevat suurimad probleemid.