Tänases lehes on lugu riigiasutusest, kel oli veel hiljuti veider tava vähendada lapsepuhkuselt naasnud naiste palka. Põhjendus: naised on kodus oldud aja jooksul kaotanud osa oma kvalifikatsioonist ega ole seetõttu enam samaväärsed töötajad.

Asja üks pool on seaduslik: on selge, et seaduse järgi polnud riigiasutuse juhtkonnal õigust tasu sellise põhjendusega kärpida. Teine osa küsimusest puudutab riigiettevõtte positsiooni: ei saa muidu, kui nentida, et on veidi veider, et riigi pingutusele sündimuse suurendamiseks üks tema enda institutsioon vähemalt kaude vastu töötab. Kuid peamine osa toimunu kahetsusväärsusest koondub eetiliste küsimuste ümber, ja siin peab tõdema, et selline tegu on üldinimlikult valus ja vale.

Kuid kõigepealt püüaks vaadata asja tööandja seisukoht. On selge, et poolteist aastat töölt eemal olnud inimene vajab abi uuesti tööellu sisseelamisel, enda kurssi viimisel, oskuste meeldetuletamisel või ehk mõne uue õppimisel. Ettevõte ise väidab, et kasutas palgavähendamisest kätte jäänud raha töötaja koolitamiseks.

Tõenäoliselt kasutaski, kuid selles ei ole asja iva. Tegelikult, töölepinguseaduse järgi, on töötaja koolitamine tööandja kohustus ja tööandja mitte üksnes ei pea tasuma koolitamise kulusid, vaid peab töötajale maksma ka selle aja eest palka. Seda muidugi siis, kui koolitus on vajalik tööülesannete täitmiseks – ja sel puhul kindlasti oli.

Naisele aga, kes emapuhkuselt naaseb, mõjub palgakärbe karistusena eemaloldud aja eest ja üldisemalt vaadates karistusena otsuse eest laps ilmale tuua. Kui lisada siia palga vähendamise põhjendus – töötaja pole enam sama hea kui varem –, on vähe inimesi, kes ei hakkaks end töölenaasjana, uues keskkonnas ja ehk ka uute inimeste keskel alaväärtuslikuna tundma.

Sel aga omakorda on negatiivne mõju ka tööandja jaoks: mitmed organisatsioonipsühholoogid on veendunud, et tööellu tagasi pöördujate kohanemine on seotud kõige väiksemate kulutustega – nii vaimsete kui rahalistega – sel juhul, kui see käib tunnustamise, mitte hirmu ja ebakindluse kaudu.

Kuid küsimus on veel laiem. Palga vähendamine on küll alandav, kuid sellele on vähemalt võimalik jälile saada: jääb maha jälg, paber, mille alusel tööandjalt aru nõuda.

Aga soolise võrdõiguslikkuse volinik oskab nimetada palju varjatumaid viise, kuidas lapsepuhkuselt naasnut koheldakse ja mis sugugi eetilisusega kokku ei käi.

Ebameeldivad tööülesanded, kaudne (või vahel ka otsene) alandamine, tendentslik suhtumine, tööõhkkonna mõjutamine – kui mängus on tööandja rahakott, näib eetika taanduvat.

On nii neid, kes teevad seda seadust rikkudes, kui ka neid, kes seda tehes otseselt seadust ei riku. Mõtlemata sellele, mida tähendab see inimesele, mida tähendab see pikapeale tegijaile endile.

Sest seadustega või ilma, lõpuks on inimeseks olemine ainus, mis loeb.