lapsed valmistuvad üldlaulupeoks.

FOTO: Peeter Langovits

Eelolevast laulu- ja tantsupeost

Laulupeo sihtasutus on tähelepanuväärselt klannistuv asutus, mille elavaks näiteks võib pidada eeloleva üldlaulupeo ettevalmistust.



Kuna laulupidu ei hiline, vaid peab toimuma ettenähtud ajal – 2009. a juulis –, siis koorid, kes sellel osalevad, peavad saama õigeaegselt laulud selgeks – see on ju viimane lüli selles ahelas. Kusjuures eelproovid ehk nn ettelaulmised kõrgele komisjonile tõsteti suvaliselt kuu või paar ettepoole varem väljakuulutatust ja koorijuhid on selle raske kava selgeks õpetamisega suurtes raskustes.



Naiskooride juhid veel septembri algul suutsid oma kooriliigi eest veidi seista – kavas lubati teha muudatus ja teise päeva raskeim «pähkel» viidi üle esimesele päevale – erinaiskooridele esitamiseks –, sedagi «suure sõjaga», sest oma tegematajätmised püütakse ikka teiste selga ajada. Kui ikka helilooja ei saa tellimustööd valmis õigeaegselt ja teeb lõpuks mingi Kiigelaulukuuiku taset nõudva helitöö, mis hilinemise tõttu ei jõua ka õigeaegselt nooditrükki, siis on üsna selge, et tavalised isetegevuskoorid sellisest teosest õigeaegselt jagu ei saa. Kuna sügisesel naiskoorijuhtide kokkutulekul oli kätemeri püsti, kes avaldasid vastuseisu sellele, siis tõstetigi see ümber erinaiskooride kavva.



Palju hullem on lugu aga lastekooridega, kelle kava on ka kokku pandud n-ö asjatundmatute poolt, kes pole ilmselt tegelnud tavalastekooridega, vaid ainult oma nn poolprofessionaalsete lauljatega Ellerheina lastekooris, ETV tütarlastekooris ja veel ehk mõnes taolises.



Kui aga suur hulk koolide koorijuhte saatsid allkirjastatud kirjaliku pöördumise, siis kokkukutsutud koorijuhtidele (mõni jättis kooriproovigi ära!) tuli esinema ametnik, kes ütles kohapeal, et tema pole «vastutav isik», ja jutt oli üsna bürokraatlikult ümmargune. Meilidele jõudnud hilisem sõnum teatas aga, et ei maksa ülemäära erutuda, vaid tulla laulupeole ning istuda murule ja «kaasa elada» (unustati muidugi lisada, et laulupeopilet tuleb omal osta), kui laulupeole ei saa, sest lastekoore on ju palju ja sõel seetõttu eriti tihe Täielik demagoogia, mida sealt lugeda võis.



Sellise käitumisega kaovad meie laulupeod varsti ära, kui «maa sool» peletatakse eemale repertuaariga, mis oleks jõukohane ehk kontsertkooridele. Siis ei maksa tulevikus imestada, kui laulupidude traditsioon hääbub. Kui koorid ei soovi enam osaleda taolistel laulupidudel, kus enam kui aasta varem tuleb dirigendil anda allkiri, et ta ostab noodid koorile välja ja osaleb peol, kusjuures ta pole isegi trükitud noote näinud mitte – seega täielik põrsa kotis ostmine! Pimesi allkirja andmine, teadmata, kas koor on üldse võimeline sellist repertuaari omandama või kas koor tahabki... Septembris saadi noodid kätte ja märtsi algul olgu kogu kava «ettelaulmiseks» selge!



Ka puhkpilliorkestrite juhid kaebavad kava raskusastme üle – professionaalseid puhkpilliorkestreidki on ju EVs vaid paar-kolm.



Enamus nn maa soolast ei tunne nootigi – see on vaid abiks tekstilugemisel ja aitab ehk vaadata, kas häälepartii liigub alla või üles! Selline on tegelik olukord ja tase isetegevuskoorides ning kui mõni noodilugeja juhtub kooris olema, siis sellest on juba koorijuhil suur abi! Kui mõnes laulus on kolm peaaegu ühesugust salmilõppu – erinevus on keskmises, kus on kvardihüppe asemel kvindihüpe –, siis selline asi tekitab vaid ebakindlust lauljais, mis jääbki püsima, kuna pole ju noodilugejad.



Allakirjutanu on osalenud kõigil üldlaulupidudel alates 1960ndast aastast, mees- ja poistekooride pidudel ja nii mõnelgi peol veel, mistõttu võin öelda, et olen suur koorilaulufanaatik ja naljaga pooleks võin sedagi öelda, et osalesin koos emaga 1947. a  üldlaulupeolgi – küll siis veel sündimata (ema laulis toona eksisteerivas professionaalses ERSis).



Selle omamoodi kurva loo pean aga lõpetama ühe äsja minuni jõudnud sõnumiga, mis on tihedalt seotud eelneva jutuga. Nimelt, pärast esimest laulupeo eelproovi loobus laulupeol osalemisest Tallinna Haridustööliste Naiskoor. See koor oli Eesti Naislauluseltsi asutajaks ning koori kutsus ellu Gustav Ernesaks.



Koori ühe – praeguseks juba manalateele läinud asutajaliikme käes – oli kogu Nõukogude aja varjul Eesti Naislaulu Seltsi lipp. Sellist reliikviat pole ühelgi teisel seltsil ette näidata. Paraku Tallinna Haridustööliste Naiskoori lipp eeloleval laulupeol enam rongkäiku ei ilusta.


Tahaks öelda, et sellega on üldlaulupeo peakomisjon koos repertuaarikomisjoniga sellele aastaid kuulsust toonud koorile näkku sülitanud! Sellele koorile oleks tulnud hõbekandikul tuua kutse osalemaks peol, aga mitte neid väärikaid vanas eas daame panna ette laulma, et kas ikka kõlbab üldse esinema laululaval.



Eelolevast laulupeost mina aga – protesti­märgiks – osa ei võta! Ja ma ei kavatse isegi mitte seda kuulama/vaatamagi minna – et «muru peal istudes kaasa elada» (nagu lastekooridele soovitati). Taoliste maitsevääratuste peale ma oma raha küll ei kuluta! Üldlaulupeod on olnud läbi aegade Eesti rahvale püha ja aateline üritus ning rasketel aegadel ka ühendav, kuid nüüd tehakse sellest palaganikoht, mis eestlasi ei ühenda, vaid hoopis lahutab. Palaganikoht on tsirkuseareen, mitte aga laulupidu lauluväljakul.



Paavo Roolaid Tallinnast